Giovanni Boccaccio "Dekameron"

1348. aasta suure katkuepideemia ajal lahkuvad seitse neidu ja kolm noormeest koos ümmardajatega Firenzest ja suunduvad maale. Peatudes erinevates lossides ja villades, hakkavad nad ajatäiteks ning ohutunde peletamiseks jutustama lugusid. Kümne päeva jooksul jõuab neist igaüks rääkida kümme lugu. Lood on erinevad: ühed ülistavad maiseid rõõme ja lõbusid, teised hoiatavad abielukaride eest, kolmandad pilkavad kloostriasketismi ning jumalasulaste silmakirjalikkust ja liiderlikkust. 

Niisugune on Itaalia renessansiaja suurkirjaniku Giovanni Boccaccio (1313–1375) teose „Dekameron” taust ja saja novelli sisu, mille põhjal on Itaalia filmirežissöör Pier Paolo Pasolini 1971. aastal loonud suurepärase filmi. „Dekameron” on Euroopa kirjandusloo üks tüvitekste, mille tähendus ja mõju on tajutavad tänapäevalgi.

Seepeale lausus Elisa: 

"Tõsi küll, mees on naise pea ja ilma meeste juhtimiseta jõuavad meie üritused harva kiiduväärt lõpule. Aga kust neid mehi võtta? Tea- tavasti on meie omaksed enamasti kõik surnud, need aga, kes ellu on jäänud, soovides vältida sedasama õnnetust, millest meiegi tahame eemale hoiduda, põgenevad salkades üks sinna, teine tänna, ja me ei tea, kus nad praegu asuvad. Võõraste poole aga pole sünnis pöörduda. Kui me tahame, et me käsi hästi käiks, siis peame leidma niisuguse tee oma elu korraldamiseks, et seal, kuhu me lõbu ja puhkust läheme otsima, ei ootaks meid pahandused ja häbi."

Sellal kui daamid nõnda arutasid, astusid kirikusse kolm noormeest, kellest kõige noorem oli vähemalt kakskümmend viis aastat vana ja kelles üheski kombelõtv aeg, sõprade ja omaste kaotus, hirm oma elu eest polnud suutnud kustutada ega jahutada armastusleeki. (katkend 17. leheküljelt)

Freida Mcfadden "Koduabilise saladus"

„Külaliste magamistuppa ära mine.“ 

Ust sõrmeotstega puudutava Douglas Garricki näole langeb vari. 

„Mu naine … ta on väga haige.“ 

Ta jätkab mulle nende vapustava katusekorteri tutvustamist, aga mul on suletud ukse taha peidetud naise osas kohutav eelaimus. Kuid ma ei saa selle töökoha kaotamisega riskida – juhul, kui ma tahan endiselt varjata oma kõige süngema saladust …

Raske on leida tööandjat, kes mu mineviku kohta liiga palju küsimusi ei esitaks. Niisiis tänan oma õnnetähte, kui Garrickid otsekui imeväel mulle tööd pakuvad. Ma koristan nende jalustrabavate linnavaadetega katusekorterit ja valmistan klantsivas köögis peeneid eineid. Saan siin mõnda aega tööd teha, seni varjus püsida, kuni olen soovitu saavutanud.

See kõik on peaaegu ideaalne. Kuid ma pole ikka veel kohtunud proua Garrickiga ega näinud, milline külaliste magamistuba välja näeb. Usun kindlalt, et olen kuulnud teda nutmas. Märkan pesu pestes ta valge öösärgi kaeluse ümber vereplekke. Ja ühel päeval ei suuda ma vastu panna kiusatusele uksele koputada. Kui see vaikselt lahti vajub, muudab toas nähtu kõike.

Just siis annan ma lubaduse. Eks ma ole seda ju ennegi teinud. Ma saan proua Garrickit kaitsta, avaldamata seejuures oma saladusi.

Douglas Garrick on kurja teinud. Ta maksab selle eest. Küsimus on üksnes selles, kui kaugele ma olen valmis minema.

Raju, šokeerivate süžeepööretega järg rahvusvahelisele menuraamatule, New York Timesi, USA Today ja Wall Street Journali edetabelite tippe vallutanud „Koduabilisele“, hoiab teid lugemas hommikuni!

Freida Mcfadden "Õpetaja"

Esimene õppetund: ära usalda mitte kedagi!

Eve elab ilusat elu. Ta tõuseb igal hommikul, suudleb abikaasa Nate’i ja läheb kohalikku gümnaasiumisse matemaatikat õpetama. Kõik on nii, kuis peab. Ainult …

Eelmisel aastal vapustas Casehami gümnaasiumit skandaal, mille keskmes oli õpetaja suhe ühe õpilase, Addiega. Kuid Eve suhtub neisse inetutesse kuulujuttudesse kahtlusega.

Addiet ei saa usaldada. Ta valetab. Ta teeb inimestele haiget. Hävitab elusid. Vähemalt nii väidavad kõik.
Kuid mitte keegi ei tunne tõelist Addiet. Mitte keegi ei tea saladustest, mis võiksid ta hävitada. Ja Addie on nende varjamise nimel kõigeks valmis.

Pealegi ei ole tema sugugi ainus, kel on, mida varjata.

Oleksin valmis tegema mida tahes, kui see tähendaks, et ma ei peaks sellest autost välja ronima. 

Ma ajaksin ennast kiilaks. Ma loeksin „Sõda ja rahu". Pagan, ma paneksin end põlema, kui ma vaid ei peaks sellest uksest Casehami gümnaasiumisse sisenema. Ma võin seda lõputult korrutada. Ma ei taha kooli minna. 

"Olemegi kohal!" ütleb ema reipa tooniga. Ja seejuures täiesti mõttetult, kuna ma ju näen isegi selgelt, et me oleme koolimaja ees peatunud. Ega ma hoolimata kõigest, mis eelmisel aastal juhtus, nüüd nii loll ka ei ole. (katkend 17. leheküljelt)

Jesper Perve "Mees"

Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu.

Kes üldse on mees, millal saadakse meheks, millal ma võin öelda, et olen mees? Kes kurat oskab sellele küsimusele praegusel ajal Eestis vastust anda.

Vanadel aegadel oli lihtne – olid kindlad asjad. Kes Vene sõjaväest tagasi tuli, oli mees. Siis oli aeg naine võtta, pere teha ja ülejäänud elu tööd rügada, et naine saaks kodus hakklihakastet ja kartulit vaaritada ning mees töö juures viina juua. Elu oli lihtne, sest ei teatudki muud viisi. Ei olnudki muud viisi. Aga oled sa kunagi üldse mõelnud, kes sa oled – oled sa mees või oled veel poiss? Oled sa mees, kes vastutab ja kellele võib loota? Või oled veel poiss, kes otsib abi ja kindlust teiste silmadest? Mehed, te valite hoolega autot, valite krunti, valite tööd, valite laenutingimusi. Olge head ja mõelge väga läbi ka see, kellega soovite oma elu koos veeta. Sest hea naine võib tõsta sind kõrgustesse, kuid halb tirida põrgusse. Hea avab sinus uskumatu potentsiaali ja vaimu, halb tapab igasuguse loovuse ja väe. Sellega, kelle valite enda kõrvale, veedate loodetavasti koos kogu oma ülejäänud elu. Nii et ikka valige, kui muidugi on veel võimalus valida.

Endine profikorvpallur Jesper Parve ütleb, et ta vist on lõpuks leidnud oma tee. Ta on palju uurinud mehe väge, meheks olemist ja meheks elamist ning jagab nüüd selles raamatus oma kogemusi ja juhtumisi. Jesper rõhutab, et siin on kirjas tema lugu ja mõtted, mis teda on aidanud. Sinul, lugeja, on oma lugu!

Ma olin oma kahekümnendate eluaastate alguses ja keskel justkui väike toakoer, kellel olid krõbuskid ilusti kausis, hea soe oli olla ning õhtuti võisin mõnusalt kamina ääres pikutada. Mind hoiti ja mu eest hoolitseti. Eks ma olin selleks ka palju vaeva näinud, kuid päriselust polnud mul aimu sittagi. Aga siis, mu kahekümnendate lõpus, löödi mulle jalaga persse, tõsteti tänavale vihma kätte ja minust sai tänavakoer, kes pidi oma elu, toidu ja sooja eest iga päev võitlema. Või muidu oleks mind kuskil varjupaigas lihtsalt vaikselt magama pandud. (katkend 17. leheküljelt)

 

Michael Mortimer "Vereõed" (sarja 3. raamat)

Stockholmi kellassepp Arvid Ljunger puutub ühel päeval kokku kahe väärtusliku vana kellaga, millel on iseäralik nimi, Vereõed. Ta saab ülesande üks kelladest ära parandada – samal ajal raputab Rootsi pealinna kaks ränka ja ohvriterohket õnnetust. Kui Arvid kellade tausta uurib, selgub, et neid kelli on paljude aastate jooksul ennegi õnnetused saatnud.

Ida Nordlund, tema vanaema Alma ja kasuisa Lasse on pärast Roomas juhtunut jätkuvalt tagaotsitavad. Nad on ennast varjanud Hispaanias ja uurinud Kuningannafossiili, seda salapärast kivi, mille leidis kaua aega tagasi Linné õpilane Daniel Solander. Aga kui nende peidupaik paljastatakse, ei jää neil muud üle, kui võtta ette riskantne teekond tagasi Rootsi, et kivimüsteerium viimaks lahendada.

Selleks peavad nad üles leidma Ida kadunud ema Eva, kes on endast maha jätnud tähelepanuväärsed matemaatilised arvutused. Võib-olla on kuuldus kahest mõistatuslikust kellast uueks niidiotsaks, mis aitab kõike selgitada. Eva jälitamine käib Visingsö saare sohu uputatud salajaste esemete, filmistaari Charles Bronsoni, trimaraanide, unustatud kullakaevanduste ja omapärase Voynichi käsikirja kaudu, mida kellelgi pole siiani õnnestunud dešifreerida.

"Vereõed" on Michael Mortimeri hoogsa ja põneva sündmustikuga romaanisarja kolmas osa. Sarja peategelane Ida Nordlund ajab oma kaotsiläinud ema jälgi ja püüab päästa maailma ökoloogilisest kokkuvarisemisest.

Michael Mortimer on kirjanike Daniel Sjölini ja Jerker Virdborgi pseudonüüm. Kumbki autor on avaldanud mitu raamatut ka oma nime all. Koostööprojekt Michael Mortimer on välja kasvanud ühisest kirest seiklusromaanide ja loodusteaduste vastu.

"Neitsikivi", Michael Mortimeri romaanisarja esimene osa, ilmus 2013. aastal ning aasta hiljem tuli selle järg "Põgenemine paradiisist".

Michael Mortimer "Neitsikivi" (sarja 1. raamat)

Oled sa valmis nii pingeliseks lugemiseks, et 500 lehekülge tundub vähe?

1769. aastal leiab Carl von Linné õpilane Daniel Solander Uus-Meremaalt midagi eriskummalist – niivõrd iseäralike omadustega kivi, et seda tuleb peidus hoida.

Enam kui kakssada aastat pärast Solanderi surma helistab üliõpilasele Ida Nordlundile Nobeli auhinnatseremoonia päeval imelikes asjus tema vanaema Alma. Too palub Idal ühendust võtta Nobeli preemia laureaadi Anatoli Loboviga, et hoolitseda ühe salapärase sisuga laeka eest. Aga toimub midagi jubedat. Peagi mõistab Ida, et laegas on paljude sihtmärk. Ta peab Stockholmist põgenema.

„Neitsikivi“ on kaasakiskuv mänguline põnevik salapärastest keemilistest elementidest, edevatest filmitähtedest, kadunud emast ja lähenevast ökokatastroofist. Raamat on kuueköitelise järjeromaani esimene osa ja räägib kolme põlvkonna naistest – Idast, ema Evast ja vanaema Almast. Neid kõiki ühendab hirmuäratav loodusteaduslik saladus, mille ilmsiks tulek ohustab kogu inimkonda. Selle peadpööritava müsteeriumi suudavad nad lahendada vaid siis, kui üksteist ajas leiavad.

Kuid ega ju ometi välismaalt valeühendus saaks olla? 

Siis jõudis see talle kohale. 

Riigikood 7... see peab ju olema - tema? 

Just nii. Kui Ida oli vajutanud nupule „vasta" ja teatanud oma nime, kuulis ta vanema naise häält, milles ei saanud eksida. Ja kuigi kellraadio näitas 06.18, oli Ida jalamaid üleval. 

"Ida, kuidas sul läheb?" kostis Alma hääl rõõmsalt ja ootusärevalt.

 "Vabandust, et ma varem ei helistanud. Olen nüüd jälle Moskvas." 

"Vanaema! Kus sa oled?"

 "Moskvas? Miks sa endast märku pole andnud?" 

"Nii palju asju on juhtunud, nii palju asju ühekorraga," vastas Alma. Tema hääles oli midagi, mis oli Idale tuttav. 

Midagi ärevat. 

"Millal sa koju tuled?" 

"Ma ei tea. Pean mõnda aega siin olema. Mul on asju ajada. "See puudutab..." (katkend 17. leheküljelt)

Michael Mortimer „Põgenemine paradiisist” (sarja 2. raamat)

Pseudonüümi Michael Mortimer alla on koondunud Rootsi hetke silmapaistvaim kirjanikeduo. Sarja teises raamatus „Põgenemine paradiisist” on läbivaks teemaks üleloomuliku jõuga kivid, muteerunud loomad ja ohtlikud ained, mis võivad valedesse kätesse sattudes viia uue ökosüsteemi ja isegi uue inimliigi tekkimiseni.

Kõige keskmes on kummalised kivid, mille Rootsi teadlane Daniel Solander 1769. aastal Uus-Meremaalt leiab. Aegade jooksul on kivid kuulunud näiteks Johann Wolfgang von Goethele, Nikolai II-le ja Jossif Stalinile. Stalini käsul tegutsevad salajases nõukogude uurimislinnas teadlased, kes kasutavad kivi omadusi, et inimeste peal julmalt eksperimenteerida.

Üks kivi – Neitsikivi – satub raamatu peategelase, noore üliõpilase Ida Nordlundi kätte. Vastutahtsi tõmmatakse ta sündmuste keerisesse ning koos teadlasest vanaema Alma ja kasuisa Lassega peavad nad asuma ohtlikule teekonnale Venemaalt Ukrainasse ja sealt edasi Rooma, et leida üles kõik kivid. 

Nadja oli võtnud vaid paar suutäit lambaliha. Magustoidupokaali oli ta kohe kõrvale lükanud. Ta keeldus üles vaatamast, kuuldes, kui- das Stalin küll ühe ja teisega vestleb. 

Ja juba kostiski Galina hääl. Kõigepealt tema hääl ja siis Galina. Tõepoolest nad rääkisid teineteisega ja naersid, samas kui tema istus vaikselt sealsamas. 

Nadja tõusis ruttu püsti, nii et tool kuuldavalt põrandat kriipis. Ta nägi silmanurgast, et Stalin pani seda tähele, aga rääkis endiselt Galinaga. Nadja läks otse Jenukidze juurde. 

„Oi, onu Pavel," lausus ta naerdes, „see pala on mulle alati meeldinud ja tundub, et mu mees on end jälle liiga purju joonud..." 

Jenukidze naeris, kohendas oma helepruune juukseid ja tõusis kiiresti püsti. 

"Muidugi," teatas ta, pani käe ümber Nadja piha ja juba olidki nad tantsupõrandal valsihoos. Vorošilov ja Molotova olid enne ainus tantsupaar. (katkend 17. leheküljelt)

Bradeigh Godfrey "Jälgijad"

Mõni saladus on nii kohutav, et seda tuleb isegi oma kõige kallimate eest varjata… Mõni näiliselt tavaline foto võib sotsiaalmeedias vallandada tormilise sündmuste ahela…

Molly Sullivan on harjunud jagama sotsiaalmeedias miljonite jälgijatega oma elu kõige intiimsemaid detaile. Üksikemana on ta karjääri üles ehitanud ausatest postitustest lapsevanemaks olemise ja kohtingutel käimise kohta. Kuid kui Molly jagab fotot oma kihlatust Scottist, on ta šokeeritud mehe ootamatust negatiivsest reaktsioonist. Nende suhte huvides nõustub Molly postituse eemaldama ning hoidma Scotti ja mehe kümneaastast tütart teda saatva sotsiaalmeedia tähelepanu alt eemal.

Kuid keegi Scotti minevikust on ta juba postitusest ära tundnud. Liv Barrett on kindel, et Scott tappis tema õe ja kadus koos lapsega üheksa aastat tagasi. Politsei ei usu naist, mis tähendab, et Liv peab ohjad enda kätte haarama – ta kasutab Molly sotsiaalmeediapostitusi „juhuslike“ kohtumiste korraldamiseks ning võidab aeglaselt tema usalduse.

Kumbki naine ei oska aga aimatagi, et ka keegi kolmas nägi Scottist postitatud pilti – keegi, kes kujutab endast suurt ohtu … Keegi, kes jälgib neid kaugelt.

Gedi Põder "Õpetaja"

Mis juhtub siis, kui üks õpetaja oma hinge avab? Mis juhtub siis, kui mina õpetajana oma hinge avan? Ma lihtsalt tunnen, et ei saa enam suud kinni hoida ja. naerunägu pähe teha, kui ma päriselt haiget saan või kui mul on valus. Ma ei tee seda enam mitte kunagi. Ma ei lase ennast maha tampida. Ma ei luba ennast alandada. Ma ei soovi ebaõiglust alla neelata ja endasse matta. Ma valin vabaduse – vabaduse rääkida, kuidas ma ennast päriselt tunnen.

Me ei saa õpetajate suid kinni teipida ja öelda, et üks õige pedagoog sedasi ei tee. Me peame selle valu, viha ja pettumuse, mis on meie sees, vabaks andma. Vaid nii on võimalik, et õpetaja on usaldaval, austaval, soojal suhtlemisel ja armastusel põhinev amet – vaid nii, mu kallid.

Olen lasknud minna mustritel, mis on ajast ja arust ning mõjuvad pigem piiravalt. Olen oma eheduses ning jagamises täiesti päris – päris mina. Olen muutumise osa. Mina saan valida. Ütlen oma mõtted ja tunded selgesõnaliselt välja, sest ma olen olemas. Minu jõulisus, minu tahe, minu vägi, minu soov. Selle lõpptulemuseks on tervenemine, meeletu eneseareng ja lõputu tänutunne. Just see loob meile, õpetajatele, juurde mõistmist ja vabadust.

Gedi Põder lõpetas 2009. aastal Tallinna Ülikooli magistrikraadiga loodusteaduslike ainete õpetaja erialal. Aastatel 2007–2020 kulges tema õpetajatee Tallinna Tehnikagümnaasiumis ja alates 2020 on ta loodusainete ja inimeseõpetuse õpetaja Loova tuleviku koolis. Üliõpilaste ja õpetajate mentorina tegutsenud ning õppekavade koostamises ja kooliõpikute retsenseerimisel kaasa löönud Gedi pärjati 2017. aastal Tallinna aasta õpetaja tiitliga.

Mauri Dorbek "Ma tahan Ma suudan Ma võin"

Ma ei ole kirjanik ega pea ennast loomeinimeseks. Pole elus ühtegi päevikut pidanud, blogipostitust teinud või luuletust kirjutanud. Kogu see lugu, ca 300 lehekülge, sai kirja pandud sellepärast, et mul oli valus. Kannatamatult valus! Praegu, kui ma seda lugu ise loen, siis näen, et see on lugu armastusest! Armastusest minu ja Kristi vahel, armastusest, mida meie pere ja lähedased pakuvad. 

Terapeut, kelle juures käisin, soovitas kirjutada. Ütles: „Kirjuta endast kõik välja.” Oma kõige madalamas punktis istusin arvuti taha ja hakkasin kirjutama, õigemini näpud vajutasid klaviatuuril neid nuppe, mida emotsioon välja lasi. Aju ei sekkunud. Ma ei lasknud. See kõik on tulnud otse valuallikast. Ehe ja aus! Võib-olla ehk liigagi, vabandan selle eest juba ette. 

Mingil hetkel jagasin oma kirjutatut mõne olulise inimesega, kes andsid mõista, et see lugu peab kaante vahele saama. Äkki keegi leiab siit abi, kasvõi üks inimene? Võibolla saab tähelepanu tõmmata teemadele, mis varasemalt on olnud pigem tabud? Võib-olla õnnestub selle kaudu rohkem inimesi aidata? Kui sa mitte midagi ei tee, siis midagi ka ei muutu. 

Olen tänaseks elus kaotanud palju, väga palju. Olen kaotanud suure tüki endast, oma hingest, oma südamest, oma elust. Minu lapsed on kaotanud enda looja ja teerajaja. Kas on raske? On muidugi! Kas läheb kergemaks? Arvan, et läheb. Aeg parandab haavad – kui perses ütlemine see on? Aga jah, pean tunnistama, tundub, et kahjuks ja õnneks toimib! Kuidas aeg meiega edaspidi käitub, ei tea keegi. 

Mis on aga oluline – elu läheb edasi ja mul on siin maamunal veel palju vastutust võtta, palju kogeda. Olen megatänulik selle 18 aasta ja meie kolme lapse eest! Igatsen sind, kallis Kristi! Oled armastatud.