Mööda ususõdadest laastatud maad rännates kohtavad nad palju lihtsaid inimesi ja mitut oma aja suurmeest: noort Martin von Wolkensteini, kelle suurim soov on oma silmaga sõda näha, pagenduses Böömimaa kuningapaari Elizabethi ja Friedrichit, kelle saamatus omal ajal sõja vallandas, arst Paul Flemingit, kellel veider plaan saksa keeles luuletusi kirjutada, ja silmapaistvat õpetlast Athanasius Kircherit.
Nende saatustest põimub kokku ajakangas, Kolmekümne aastase sõja eepos. Ja kes teine võiks selle lahti rullida kui mitte Tyll, too mõistatuslik narr, kes ühel päeval otsustab, et ei sure iial.
DANIEL KEHLMANN on pälvinud rohkelt olulisi auhindu ja tema romaan „Maailma mõõtmine“ on üks menukamaid teoseid kaasaegses saksakeelses kirjanduses.
Tyll sirutas kannu tema poole. „Joo," ütles ta.
Martha võttis kannu vastu. Õlu maitses kibedalt ja tummiselt.
„Siitkandiinimesed. On nad head inimesed?"
Ta noogutas.
„Rahumeelsed inimesed, aitavad üksteist, mõistavad üksteist, meeldivad üksteisele - kas sellised inimesed?"
Ta võttis veel ühe lonksu. „Jah."
„Olgu siis," ütles Tyll.
„Eks me näe," ütles eesel.
Ehmatusest pillas Martha kannu käest.
„Läinud kõik kena õlu," ütles eesel. „Oh sind lolli last."
„Seda nimetatakse kõhurääkimiseks," ütles Tyll Ulenspiegel.
„Kui tahad, võid sinagi seda õppida." (katkend 17. leheküljelt)