“Nime vaeval“ olnuks ja oleks eeldusi kujuneda eestlaste laulva revolutsiooni “Tundmatuks sõduriks“või “Tõeks ja õiguseks“, sest nimelt tõest ja õigusest see romaan räägib. “Nime vaeva“ tekst on kirgas, küps ja poeetiline.
Ainult aeg, mil teos ilmus, ei olnud nii tõsise kirjandusteose vastuvõtuks kõige soodsam, eesti ühiskonna ränga struktuurimuudatuse šokk oli just 1990-ndate keskpaiku ehk sügavaid. (Sirje Kiin)
Miilist rääkisin läbi kõikide sõprusaastate, küllap hiljemgi, aegu ja sündmusi segi paisates, aga selleski rääkimises püsis välise kenaduse moment. Iga mu samm ja hingeliigutus oli sõnastatud ja kommenteeritud, päeva kirjelduses võis aimata kindlakäelise kompositsiooni märke.
See vist oli tõesti Kudri Elli, kes ütles, et usub ainult poolt sellest, mida räägin, ja tal tuleb pärast teha algseisundile tagasiviivaid teisendusi, et kätte saada tõtt. Teine kord tähendas ta aga, et ei usu üldse, mida räägin ja tõlgib öeldu vastandmärgiliseks: ei muutub jaaks, kiitus kahtlaseks, hukkamõistu taga võib olla mõni mu enese salapaise või hoopis tunnustus, ja et lõpuks mõtleb ta ikka välja, mida olen öelda tahtnud ja mis jätnud ütlemata. (katkend 17. leheküljelt)