Joonas Hellerma "Päts ja mesilased"

Mälu on nagu emamesilane tarus: ema hoiab taru koos, tema kaudu määratlevad ennast ülejäänud mesilased.

Sirp 8. märts 2024

Konstantin Päts kirjutas 1896. aasta suvel Pärnus järgmised read: „Võitlus elu eest“ ehk teise sõnaga ülalpidamise eest on sest saadik, kui ilm olemas on, üks neist kõige valusamatest päeva küsimustest, mida terved rahvad, kui ka iga üksik inimene, oma „mõistuse“ ja jõu järele peavad mõistama ja ära võitma.“ /---/

Kust ikkagi pärineb see tarmukas tsitaat? Selle leiab Konstantin Pätsi esimesest väikesest tõlkeraamatust, täpsemalt selle veelgi väiksemast saatesõnast. Pätsi kõige esimeseks tõlkeraamatuks oli käsiraamatuke „Kuidas mesilasi pidada“ (ilmunud Tartus 1897. aastal), autoriks vene keemik Aleksandr Butlerov. See mesilaste pidamise käsiraamat ei ole leidnud peaaegu mingit tähelepanu Pätsi biograafide ja uurijate seas. /---/ Pätsi saatesõna lugejale on kantud tuntavalt südamlikust hoiakust: „.. suvine mesilaste sumisemine andis hoogu ning raamatukene astub eesti keeles armsa sugurahva ette, kelle kasu eest ta nüüd oma kohaselt töötada tahab“. /---/

Umbes samal ajal, kui Päts tõlkis mesilaste raamatut, pidi Juhan Liiv kirjutama oma kuulsa luuletuse „Ta lendab mesipuu poole“. See ilmus küll alles 1905. aastal ajakirjas Linda, ent uurijad ei ole kindlad, millal Liiv selle tegelikult kirjutas: luuletuse kirjutamise võimalikuks ajaks peetakse kümneaastast ajavahemikku 1895. aastast kuni ilmumisajani. Selles Liivi luuletuses saab mesilastarust omamoodi isamaa sünonüüm. Mesilase lend on jäägitu andumuse ja truuduse võrdpilt: olgugi et „langevad teele tuhanded“ või „tõuseb kõuepilv ülesse“, mesilane, aga luuletuse arenedes juba hing, on ikka teel oma mesipuu, oma isamaa poole. Luuletuse keskmes on tegelikult üks tung, kujuteldava isamaa ürgne kutse, mida ei suuda väärata kõuepilved, surmatuul ega püssirohi. See on korraga traagiline, sest selle eest tuleb halbades oludes maksta eluga, aga ka ülev, sest selle kutse kaudu tõustakse kõrgemale inimlikust väiksusest ja alalhoidlikkusest, selle kutse olemasolu annab elule sihi ja mõtte. Juhan Liiv muudab selle kutse võrdpildiks mesilase ja mesipuu. Neid mesilasi kohtab ka praegu siinsamas Tallinnas, kui külastada kommunismiohvrite memoriaali, kus skulptor Kirke Kangro loodud väikesed metallist mesilased kehastavad surmatuulele alla vandunud kommunismiohvreid – saateks read sellestsamast Juhan Liivi luuletusest.

Loe lähemalt...