„Mäeküla piimamees“ (autor Andrus Kivirähk, Eduard Vilde romaani ainetel) Endlas on üsna lihtsakoeline tekst ja lavastus, kuid see on praegusel puhul tugevus. Etendus jätab vaatajale ruumi seda hinnata, kuidas täpselt too ise tahab.
Sirp 15. aprill 2024
Mari satub Mäekülla, kus mõisnik on kiimaline rauk. Mari õemees Tõnu Prillup loksub sihitult surma suunas, nagu ka ülejäänud külamehed, kelle arusaam romantikast on naise seeliku alla vahtimine. Üks siht muidugi meestel on: saaks piimameheks, siis võiks varsti karjamõisa osta ja naisest mõisaproua teha. Kuru Jaani lugu tuletab etendusel meelde ütlemise, et ori ei taha vabaks, ori tahab orjapidajaks saada. Nii Prillup kui teised mehed koogutavad Jaani ees, aga selja taga salajas pilkavad. Prillup, kelle lapsi Mari kantseldab, on valmis Mari parunile müüma, selleks et saaks ise piimameheks. Mäeküla ja selle elanikud ei ole inimesed, vaid mutrid mõisa masinas.
Erinevalt teistest mäekülalastest võtab Mari vastu otsuse – ja see teeb temast inimese. Võiks vastu vaielda, et Prillupki ju otsustab oma naiseõe parunile anda, kuid ta ei võta vastu otsust enne, kui see talle sülle langeb. Prillupi-sugused mehed on auahned küll, aga alles siis, kui au maitse suus. Prillupil endal puudub ettevõtlikkus oma elu suunata, nagu tema isagi ütleb: „Meie põle mehed, kes võtma lähvad – ei old minu isa, ei ole mina, ei ole sina, poiss – meil põle seda sees, mis võtab. Võtakski vahel, kui just nina ees on, aga kui akkad võtma – juba näed, et teine ära võt, muudku pühi suu puhtaks! Parem juba ää imusta ega mõtlegi …“ Prillup pole mees nagu Vuti Mihkel, kes paneb kirve vöö vahele ning läheb – ja lõpuks on tal Kassisabas kolm maja. Prillup läheb läveni, ja edasi ei saa.