See kirjanduslik minevikuvisioon hõlmab ka kõige kaugemaid, aastatuhandete hämusse jäänud ajajärke, mille kohta kasutada olev aines (sealhulgas mitte viimasel kohal folkloristlik-mütoloogilised pärimused) on fragmentaarne ja mitmeti vastuoksuslik. Selle trakteerimisel ilmnev seostamisleidlikkus, vaatenurkade uudsus ja hüpoteesijulgus oli paljuski üllatuslik.
Autori esseistlik mõttehaare on puudutanud ainevaldkondi, milles muinasaja uurimise praegu olemasoleva andmestiku najal veel kuigi kaugele jõutud ei ole, ja võib omalt poolt sellele tööle edasiseks viljakaid impulsse anda.
Allikainese kirjanduslikus kasutamises on Lennart Meri siin saavutanud omas laadis virtuoosse taseme ja tema ajalooesseistikat loetakse suuremagi kaasaelamise ning põnevusega kui paljusid otseselt ilukirjanduslike pretensioonidega teoseid. (Endel Nirk "Eesti kirjandus" 1983, lk 243)
Sõnad on omaette väikesed maailmad, milles elab edasi muistsete põlvede ajalugu. Igapäevases elus enamasti ei märkagi, kui põnevat aaret me keele peal veeretame ja ükskõikselt tuulde pillame. Võti, mis avab meile sõnade saladused, asub keeleteadlaste käes. Koos elulaadi arenemisega muutub ka keel, ühed häälikud asenduvad teistega, sõnad kuluvad lühemaks, võivad käibelt hoopis kaduda koos mõistega, mida nad tähistasid, või omandada moodsama tähendusvarjundi ja lõpuks ka sootuks uue sisu.(katkend 17. leheküljelt)