„Oh, ma vaene Tartu liin!“ ei esinda pelgalt varauusajale tüüpilist juhuluulet, vaid ka Vene ohu diskursuse poeetilist poolt.
Sirp 9. august 2024
Forseliuse koolist saadud veerimisoskus, selgeltnägemisvõime ja isiklik vapustus Põhjasõjas oli suvelavastuse kontseptsioon Käsu Hansu kui esimese eesti soost luuletaja ja tema kaebelaulu kui eestlase sulest pärit esimese emakeelse luuletuse tekke kohta. Hansu luuletuse „Oh, ma vaene Tartu liin!“ kirjandusloolise tausta selgitus piirdub kavalehel aga vaid paari katkendiga rohkem kui 50 aasta tagustest käsitlustest. Ühelt poolt on esile toodud Gustav Suitsu arusaam, et „selle lihtsameelse poeemi kirjanduslik koolitus on piiritletud tartukeelse lauluraamatu, piibli ja Jeruusalemma linna hävingulooga“; teisalt Villem Alttoalt Suitsule hoiakult ja hinnangult vastanduv tähelepanek: „siin on aga tegu keerukama kompositsiooni ning stroofiehitusega ulatuslikuma luuleteosega, mis on sõnastatud vaimuliku oodi stiilis“.
Aivar Põldvee mõne aasta tagune leid Riias Läti Riiklikust Ajalooarhiivist, Hansu kaks eestikeelset kirja professor Gabriel Skraggele 1702. ja 1703. aastast, pole lavastusmeeskonna tähelepanu köitnud. Ometi tõid just need 2018. aastal publitseeritud ja kommenteeritud kirjad päevavalgele Hansu sidemed tollase Tartu-Pärnu akadeemia õppejõududega, Hansu saksa keele oskuse triviaal- ehk saksa kooli tasemel, ladina sõnade veatu kirjutamise ja eesti või saksa keele konteksti paigutamise.
Loe lähemalt...
