Eve elab ilusat elu. Ta tõuseb igal hommikul, suudleb abikaasa Nate’i ja läheb kohalikku gümnaasiumisse matemaatikat õpetama. Kõik on nii, kuis peab. Ainult …
Eelmisel aastal vapustas Casehami gümnaasiumit skandaal, mille keskmes oli õpetaja suhe ühe õpilase, Addiega. Kuid Eve suhtub neisse inetutesse kuulujuttudesse kahtlusega.
Addiet ei saa usaldada. Ta valetab. Ta teeb inimestele haiget. Hävitab elusid. Vähemalt nii väidavad kõik.
Kuid mitte keegi ei tunne tõelist Addiet. Mitte keegi ei tea saladustest, mis võiksid ta hävitada. Ja Addie on nende varjamise nimel kõigeks valmis.
Pealegi ei ole tema sugugi ainus, kel on, mida varjata.
Oleksin valmis tegema mida tahes, kui see tähendaks, et ma ei peaks sellest autost välja ronima.
Ma ajaksin ennast kiilaks. Ma loeksin „Sõda ja rahu". Pagan, ma paneksin end põlema, kui ma vaid ei peaks sellest uksest Casehami gümnaasiumisse sisenema. Ma võin seda lõputult korrutada. Ma ei taha kooli minna.
"Olemegi kohal!" ütleb ema reipa tooniga. Ja seejuures täiesti mõttetult, kuna ma ju näen isegi selgelt, et me oleme koolimaja ees peatunud. Ega ma hoolimata kõigest, mis eelmisel aastal juhtus, nüüd nii loll ka ei ole. (katkend 17. leheküljelt)