Margo Rabb "Lucy Clark ei palu vabandust"

16-aastane Lucy Clark ei suuda koolikiusamist enam ära kannatada ja hakkab vastu. Tagajärg on oodatust palju hullem: ta eemaldatakse õppetööst ja saadetakse New Yorki, kus tal tuleb olla eaka daami Edith Foxi täiskohaga hooldaja. Suurlinnas avastab Lucy aga, et salapärane ja glamuurne Edith on oodatust sootuks erinev. Edithi maagilises maailmas on lopsakad salaaiad, võrratute koogikestega teeõhtud ja tõelised väärtused. Kuid leidub veel üks asi, mis teeb naise eriliseks: ta on veendunud, et teda üritatakse tappa. Ja Lucyl tuleb uurida välja, kes on selle kõige taga.

Kunstiklass hõljus kooli kohal peamaja ülemisel korrusel, sellel olid hiiglaslikud aknad, mille taga õõtsusid puude ladvad. See oli pelgupaik. Ja samas täielik seapesa. 

Ruum oli täis värvipurke ja hiiglaslikke lillasid joogapalle istumiseks ning õpetaja, proua Fell, oli puhta pime ja kehva kuulmisega. Iga päev sättis ta välja umbes 1920. aastast pärineva kausitäie vahtpuuvilju, mida kattev tolmukiht oli paks kui orava kasukas, ning seejärel me ignoreerisime neid puuvilju ja joonistasime, mida hing ihkas. Üks tüdruk joonistas oma väikest venda, kellel tulid ninast kollid välja, ja osa joonistas lendavaid jõehobusid ja üks tüdruk joonistas isegi pornograafilise pildi, millel paljad kehad makaronidena väänlesid – ning proua Fell muudkui noogutas kõige selle peale ja ütles: "Väga kena, kullakesed." (katkend 17. leheküljelt)