Kõige keskmes on kummalised kivid, mille Rootsi teadlane Daniel Solander 1769. aastal Uus-Meremaalt leiab. Aegade jooksul on kivid kuulunud näiteks Johann Wolfgang von Goethele, Nikolai II-le ja Jossif Stalinile. Stalini käsul tegutsevad salajases nõukogude uurimislinnas teadlased, kes kasutavad kivi omadusi, et inimeste peal julmalt eksperimenteerida.
Üks kivi – Neitsikivi – satub raamatu peategelase, noore üliõpilase Ida Nordlundi kätte. Vastutahtsi tõmmatakse ta sündmuste keerisesse ning koos teadlasest vanaema Alma ja kasuisa Lassega peavad nad asuma ohtlikule teekonnale Venemaalt Ukrainasse ja sealt edasi Rooma, et leida üles kõik kivid.
Nadja oli võtnud vaid paar suutäit lambaliha. Magustoidupokaali oli ta kohe kõrvale lükanud. Ta keeldus üles vaatamast, kuuldes, kui- das Stalin küll ühe ja teisega vestleb.
Ja juba kostiski Galina hääl. Kõigepealt tema hääl ja siis Galina. Tõepoolest nad rääkisid teineteisega ja naersid, samas kui tema istus vaikselt sealsamas.
Nadja tõusis ruttu püsti, nii et tool kuuldavalt põrandat kriipis. Ta nägi silmanurgast, et Stalin pani seda tähele, aga rääkis endiselt Galinaga. Nadja läks otse Jenukidze juurde.
„Oi, onu Pavel," lausus ta naerdes, „see pala on mulle alati meeldinud ja tundub, et mu mees on end jälle liiga purju joonud..."
Jenukidze naeris, kohendas oma helepruune juukseid ja tõusis kiiresti püsti.
"Muidugi," teatas ta, pani käe ümber Nadja piha ja juba olidki nad tantsupõrandal valsihoos. Vorošilov ja Molotova olid enne ainus tantsupaar. (katkend 17. leheküljelt)