Raamatus „Tuleviku looduslugu“ väidab bioloog Rob Dunn, et see pole kaugeltki nii. Selle asemel et küsida, kas loodus suudab inimtegevusele vastu pidada, peaksime hoopis küsima, kas inimene suudab jääda ellu looduse meelevallas. Hoolimata meie püüdlustest loodust endale allutada, on elul omad reeglid ja inimene neid ümber teha ei suuda.
Selgitades lugejale põhilisi ökoloogia-, evolutsiooni- ja biogeograafiaseadusi, näitab Dunn, miks elu ei saa peatada. Me kasvatame oma põllukultuure monopõldudel, kuid avastame siis, et tekkinud on uued eluvormid, mis neid ründavad. Me viskame loodusesse mürgiseid jäätmeid ja näeme siis, et prügilademes on hakanud vohama mikroobid. Londoni metroos on koguni tekkinud uus sääseliik, mis elab edukalt näiliselt ebasoodsas elupaigas. Me ei suuda elule kätt ette panna, olgu meie plaanid kui tahes kavalad. Dunn näitab, miks on ohus hoopis inimese, mitte looduse tulevik.
Loodust ümber kujundades kaldume üha enam võimu näitama: teeme oma põllud lihtsamaks ja tööstuslikumaks ning, naastes eelmise näite juurde, tugevdame veelgi oma biotsiide. See on üldiselt problemaatiline tegevus, eriti muutuvas maailmas. Muutuvas maailmas on meie soov kõige üle valitseda vastuolus kahe mitmekesisuse seadusega.
Esimene mitmekesisuse seadus avaldub lindude ja imetajate ajus. Ökoloogid on viimastel aastatel näidanud, et loomad, kes suudavad käiku lasta oma loomingulise intelligentsuse, et täita uusi ülesandeid, on mitmesugustes keskkondades soodsamas seisus kui teised. Niisugused olendid on näiteks varesed, rongad, papagoid ja mõned primaadid. Need loomad tulevad tänu loomingulisele intelligentsusele toime erisugustes tingimustes, kuhu nad satuvad. Seda nähtust nimetatakse kognitiivse puhvri seaduseks. Kui keskkonnas, mis varem oli stabiilne, suureneb muutlikkus, hakkavad üha laiemalt levima liigid, kellele on antud loomingulist intelligentsust. Meie maailmast saab vareste maailm. (katkend 17. leheküljelt)