Erich Maria Remarque "Arc de Triomphe"

Aasta 1939. Pariis. Odavad bordellid ja räpased kohvikud; hotell International – Euroopa igast nurgast kokku tulnud põgenike Meka. Ja Ravic, Pariisis pagulasena elav saksa kirurg, kes on juba mitu aastat moraalsete dilemmadega silmitsi seistes ebaseaduslikult patsiente opereerinud. Kuigi ta püüab mitte harjuda ei inimeste, kohtade ega armastusega, sest kunagi ei tea, millal tuleb jälle põgeneda, näib ellujäämine paguluses olevat võimalik. Ent tema tegelik eesmärk on muu: leida nats, kes teda kodumaal oli „üle kuulanud“.

Kuidas igapäevaseid ohte vältides ellu jääda ning samal ajal jätkata teda piinanud natsi otsinguid? Mis eesmärk on kättemaksul? Ja mis juhtub siis, kui sellises elu virrvarris ilmub tema ellu naine, kellega koos olemine on üsna mõeldamatu? Kas öiste rändamiste ja dekadentsi õhkkonnas on armastus see, mis pakub lohutust?

"Aga mis te mult pärite, kui pärast midagi kuulda ei taha?"
„Sest et ma olen väsinud," vastas Ravic läbematult. „Sest et on öö. Minugipoolest ka seepärast, et oleme sädemed tuules. Laske käia."
„See on juba teine tubakas." Autojuht toksas teatud lugupidamisega ühe sõrmega vastu mütsinokka. „Sellest ma saan aru."
„Kuulge," ütles Ravic, kellel korraga oli tärganud kahtlus. „Kas olete venelane?"
„Ei, aga ma loen üht-teist, kui kundesid ootan."
Venelastega mul täna ei vea, mõtles Ravic. Ta nõjatas pea tagasi. Kohvi, mõtles ta. Väga tulist musta kohvi. Loodetavasti on neil seda piisavalt. Mu käed peavad pagana rahulikud olema. Kui teisiti ei saa, peab Veber mulle süsti tegema. Aga see toimib.
Ravic väntas aknaklaasi alla ning hingas aeglaselt ja sügavalt niisket õhku. (katkend 17. leheküljelt)