Riho Paramonov "Vrestling kui tekst – lugusid saab ka kakelda"

Ülefeminiseeritud, -politiseeritud, -estetiseeritud, -reeglistatud ja suukorvistatud maailmas mõjub vrestlingu metsik triangel vabastavalt.

Sirp 22. märts 2024

Kõige huvitavam on vrestlingu juures ikkagi tekstilisus: vähemalt samavõrd kui kehaline, on see narratiivne. Me oleme harjunud, et lugusid jutustatakse ja lauldakse, aga vrestling lisab veel ühe võimaluse – neid saab ka kakelda. Vaatame, kuidas see käib. /---/

Kuigi seos spordiga näib olevat ilmne, on mulje siiski petlik. Vrestling on üheaegselt nii teater, tsirkus kui ka kino, mis on end riietanud spordi rõivaisse. Tuginedes Fredric Jamesonile, võiks öelda, et tegu on pastišiga. Pastišš on midagi paroodiasarnast, täpsemalt tühi paroodia, mis varjutab selle, mida imiteerib. /---/

Saalis rullub vaataja ees lahti tõeline narratiiv. Head ja halvad tegelased, konkreetne teema, mitmekülgne faabula, pinge, sõlmitus, lõpp­lahendus jne – kõik on kenasti olemas. Igal lool on enam või vähem standardiseeritud ülesehitus ja motiivistik, mis teeb mõistmise ja kaasaelamise imelihtsaks. /---/

Oluline on seejuures, et narratiivi genereeritud sisekood ei juhi vrestlereid mitte ainult mängus, vaid teeb seda ka päriselus, sest rolli tuleb täita ka siis, kui etendus on läbi. /---/

Ühesõnaga, vrestling tuletab pidevalt meelde oma tsirkusejuuri ja laadapalagani olemust ega lase end kunagi täiesti tõsiselt võtta. Ja see on tema tugevus, sest ainult tugev naerab enda üle. Vrestling heidab irvitades kinda liigtõsisele argimaailmale, mis on unustanud karnevali, tsirkuse ja bakhanaali. Psühholoog Christopher Dwyeril, kes on määratlenud vrestlingu supermaskuliinse seebiooperina, on tuline õigus. /---/

Loe lähemalt...

Kaur Riismaa "Tehisarukus kirjaniku pilguga"

Tehislikult kõlava teksti kohta öeldakse, et see on „pastakast välja imetud“ või „literatuurne“. Just niisugune on praegu ka tehisaru loodud kirjandus.

Sirp 22.03.2024 

Ent sellegipoolest – kas tehisaru on võimeline looma kunstiteose? Midagi praktilises mõttes ja olemuslikult kasutut, kuid mis kirjeldab sinu ja minu inimkogemust? /---/

Kui kunstiakadeemia teise kursuse maalitudeng töötaks läbi miljoni kunstniku tööd ja varastaks neilt stiilielemente, peaksime teda geeniuseks. Kultuur ongi olemuselt taaskasutus: aastatuhandeid on kordunud samad motiivid, teemad, tegelased ja väljendid. Elementide liikudes keskme ja perifeeria vahel kultuur toimibki. Meile lihtsalt ei meeldi, et varastavad korporatsioonid, kes niikuinii maksustavad internetis iga meie sammu. /---/

Kas on võimalik, et tehisaru kirjutab romaani? Muidugi on. Ma usun, et tehisaru mitte ainult ei kirjuta romaani, vaid teeb endale ka autori veebilehekülje, paneb oma raamatu Amazoni müüki, laadib Youtube’i endast dokumentaalfilmi ja reklaamib oma teost ühismeedias. Aga kas meil on seda raamatut vaja? Seda ma ei usu. Kunsti eesmärk pole müüa raamatut, vaid ühendada inimesi.

Loe lähemalt...

Arne Merilai "Tapeedile kirjutatud"

Mulje jääb, et Aliis Aalmann on aimavalt avastanud sellesama meetodi, mille leiutas kord Artur Alliksaar.

Sirp 22. märts 2024

Äsja Gustav Suitsu preemiaga pärjatud Aliis Aalmanni luuletuskogu „Väe võim“ oli mulle mokkamööda vaheliku vapustus. Nii nagu vihiku alliteratiivselt tauto­loogiline päälkiri, mis kenasti regivärsipärane, nõnda ka muu, mis sääl sees leida on. Tunne on pidulik ja pühalik ehk võimas, mida ju oodatagi ei looda. Justkui oleks Artur Alliksaar tütrikuna me ette astunud. Mure kah kohe suur: et kuidas ta niimoodi jätkab?

Mulje jääb, et Aliis Aalmann on aimavalt avastanud sellesama meetodi, mille leiutas kord Alliksaar, kes ühtäkki otsustas rafineeritud riimluulest loobuda ja whitmanlikud rohulibled regivärsi­päraselt instrumenteerida. Ta kündis proosakõnelähedased laused ümber algriimi ja parallelismi harkadraga ning äestas põllu omakorda üle kõikide muude regipoeetiliste kõla-, lause- ja kõne­kujundite piiderohke karuäkkega. Ainult rõhulibistuse jättis ta ootele tänapäeva räppareile, kuna vabavärsis loomuliku moogeldamise mõnu – lühikeste rõhusilpide alarõhutamist ning rõhutute silpide üle­rõhutamist värsimõõdu survel – korrata ei saa. Süsteem sai tal nõnda rikkalik, et arenes barokiks. Aeg on 101aastasele Alliksaarele Werneri kohviku seinale bareljeef püstitada, sest pärast päikeste­pillajat ei ole eesti keel ja eesti luule enam need, millisena neid arvati tundvat varem.

Loe edasi...

Raivo Kelomees "Sürrealismi 100 aastat: loovuse vabastamine ja teadvuse „sisemine mudel“"

Kui tahes palju uut tehnoloogiat kunstiloomesse ka ei siseneks, soov luua vahetult ei kao kuhugi.

Sirp 10. mai 2024

Inimliku teadvuse pahupool oli enne neid ju hirmutav ja represseeritud. Freudi psühhoanalüüs oli see, mis sillutas teed teadvuse pahupoole uurimise kaudu psüühiliste häirete ravile. Psühhoanalüüsi järgi pääseb loomingu, näiteks kunstipraktika kaudu teadvustamatu pinnale ning muutub ühiskonnale vastuvõetavaks. Kunst kui selline võimaldaski läbi aegade kunstnike kujutlusvõime vahendusel heita pilk inimhingede sügavusse. Üldjuhul jäi see sublimeerituks ühiskonnale vastuvõetavatesse vormidesse.

Loe lähemalt...

Priit-Kalev Parts "Elu ja anastus ehk Inimese inseneerimise lätted"

„Elu ja armastuse“ retseptsioonis on Irma peaaegu varjunditult esindanud arhetüüpset headust või „looduslähedast instinktiivsust“ ja Rudolf dekadentsi närbunud urba.

 Sirp 17.05.2024

Irma on pärit veel tugevast, toetavast ja (naturaal)majanduslikku sõltumatust rikkusest kõrgemalt hindavast külakogukonnast, kelle enda higi ja vaeva kulul pestakse koolis lastest välja armastus maa ja mulla vastu ning võõrutatakse toimetulekuoskustest, masindades neist „hobusevargaid“, „maalõhnaga“ pruute ja teisi kodanlikke tõusikuid. Kui A. H. Tammsaare romaan jätab Irma eluvalikute põhjendused üksjagu ähmaseks ning maarahva koloniseerimine ja Irma tõusiklus pälvivad kirjanikultki ainult nukker-resigneerunud kommentaari, siis film on kantud läbinisti hurraa-progressivistlikust koloniaalsest ideaalist: ah, heita külaelu nõmeduse ahelad! Ah, astuda palgatöö, tarbimise ja individualismi uude uljasse maailma! Ah, saada sinekuurseks sinisukaks Tallinnas, Londonis või Pariisis! /---/

Olgu filmis kuidas on – ajastu- ja algteosetruudus, filmitööstuse eripärad jne –, aga miks isegi kõikenäinud kultuurikriitikud (ja terapeudid) ei leia tervete täiskasvanute normaalse armuelu analüüsimiseks muud mõõdupuud kui süütu-rikutud!? Miks on nii, et kui keskealine (või veel hullem – vana) mees või naine ihaldab noort naist või meest, siis on ta kiimane, tiirane, ahistav, ärakasutav, aga kui kedagi tahab noormees või neid, siis on see elujanu või lausa absoluutne armastus? Või kui keskealine (või vana) mees/naine otsib mitmiksuhet, siis on ta moraalselt laostunud, lausa kurjuse kehastus, aga kui noor, siis otsinguline, eelarvamusteta, progressiivne? Kuidas seletada, et pärast psühhoanalüüsi, antropoloogia ja bioloogia sajandit pole armuasjade vaatlemiseks ikka muid riistu kui viktoriaanlikud vasktorud!?

Loe lähemalt...

Sveta Grirorjeva "Mitte nepobeebi, vaid suverään!"

Elo Viidingu luulekogu „Ellujäämisrežiim“ tegelik peategelane ja teatud mõttes vastupanutaktika on empaatia.

 Sirp 17. mai 2024

Näib, et distantseeritud, kalkuleeriva jne pealispinna taga on tegelikult selle vastand – kutse dialoogile. Seetõttu on niisuguste tekstide lugemine kohati vaat et … väga ebameeldiv. Oma peaga mõtlemine? Milleks küll!? Siin ei lennata lugejale peale tugevate afektidega (nagu mina eelmises lauses), ei suruta lugeja mina kirjutaja „seisundisse“. See muidugi ei tähenda, et puhuti ei ole tunda autori enese tugevaid (eel)arvamusi ühe või teise rühma, ideoloogia või süsteemi suhtes, ikka on – mis ongi iga isiklikku nägemust (loe: autoripositsiooni) eviva kunstniku puhul normaalne. /---/

Empaatia eeldus on niisiis inimese tugevus. See tugevus ei väljendu mitte rammus, lihaselises füüsises ega ka Facebooki profiili kaunistamises embleemikestega, vaid milleski muus. Aga milles? Sellele ühtset vastust Viidingu karmilt kaunid ja kaunilt karmid tekstid ei anna. Võti peitub ikkagi enese loomises, kartmatuses otsida oma teed, kartmatuses eristuda ning elada pigem pideva kahtlemise ja paradokside pinge­väljas kui kindlaks kujunenud arvamuste kütkeis ja tingimusis.

Loe lähemalt...

Andrei Liimets "Kuidas luua muusikat maailma parimale sarjale?"

Thomas Golubić: „Usun väga kindlalt, et tegelaskuju peaks olema nõus muusikaga, mida tema loo rääkimiseks kasutatakse.“

Sirp 31. mai 2024

Millest te uue projekti juures alustate?

Alustan alati sealtsamast, kust ilmselt kõik teisedki ehk stsenaariumi lugemisest. Esimest korda püüan alati lugeda käsikirja ilma muusikale mõtlemata. Üritan aru saada, kuidas see mind tundma paneb, milliste tegelastega ma suhestun, millised sisuliinid mind kõnetavad, mis mind selle loovseikluse ja koostöö poole tõmbab. Püüan lugeda puhtalt lehelt ja emotsionaalselt tundlikult.

Teisel korral lähen tehnilisemaks. Kas siia kuluks ära helilooja või litsentseeritud laulud? Kas peaksime kasutama üksnes keskkonnast nagu mängivast raadiost tulevat muusikat või lisama muusikat montaaži saateks? Kuidas muusikaga lugu huvitavamaks muuta? 

Kui mul on üldpilt käes, hakkan tööle stseen stseeni kaupa. Esimene stseen, algustiitrid, paneme siia muusika. Kas see on laul, kas see on instrumentaalmuusika, mis see võiks olla?

Loe lähemalt...

Mart Velsker "Väikese maailma suurus"

Lauri Sommeri väike maailm mahutab endas rohkem kui sellised maailmad tavaliselt. Kõik kokku pole mitte ainult rahvarohkem ja kirjum, vaid ka õilsam ja ilusam.

Sirp 14. juuni 2024

Sommeri mõjuvusel on mu meelest kaks hõlpsasti sõnastatavat, kuigi raskesti tõestatavat põhjust. Esiteks, ta valdab sõna ja sõna valdab samal ajal teda – ning seda viisil, mida ei suuda saavutada kaugeltki mitte kõik kirjanikud. Teiseks, kui sõnavaldaja siseilm on rikas, siis võib loota, et rikas on ka tekst, olgu see lihtne või keeruline, romantiline või realistlik. Sommeri tekst võib olla lihtne, kuid see osutab vihjamisi ikkagi sügavustele, mis on keerulisemad. Tihti aimuvad siis ka need religioossusega seotud kihid, mida sai nimetatud. Luulemina käib ringi ja vaatab ümbrust, teeb harilikke asju, kuid tavalisena tunduv olemine on seotud ikkagi millegi enamaga kui see, mis silmaga näha ja kõrvaga kuulda. Sommeri luulele on iseloomulik, et sakraalsus on argisuses kohal. /---/

Sommeri uuemale loomingule annab põhiilme nn väikese maailma luule. Mitte alati koduluule, kuid sageli ka seda – kodu keset Võrumaad on maailma keskmeks ja põhisisuks. Kodu on peaaegu ühte sulamas ümbritseva loodusega, siit hargnevad eri suundades ka inimsuhted ning ajalugu. Näib, et see luule esindab ilmakärast lahtiütlemist ja väiksesse koduilma kapseldumist, aga see on jällegi poolik tõde.

Loe lähemalt...

Pille-Riin Purje "Pidulauas jääb kaks tooli tühjaks"

Eduard Tee magistrilavastus üllatab kõigepealt algmaterjali valikuga: Eduard Vilde „Nende poeg“ (1904) ei kuulu klassiku tuntumate teoste kilda.

Sirp 21.06.2024

Eduard Tee magistrilavastus üllatab kõigepealt algmaterjali valikuga. Eduard Vilde „Nende poeg“ (1904) ei kuulu klassiku tuntumate teoste kilda. Kogutud teoste eessõnas (XIX anne, 1934) nendib Vilde lühidalt: „Kolmest novelletist („Viimne öö“, „Nende poeg“, „Äi“) hõngab Konstantin Päts’i noore „Teataja“ ründamisõhin.“ Autor lisab, et „Nende poeg“ ja „Viimne öö“ ilmusid saksa keelde tõlgituna ajakirjas Die Neue Welt. Vilde kolme lugu ühendab vanade inimeste kurb-terav üksilduse ja kõrvalejäetuse teema, edukam ja jõukamal järjel noorem põlvkond häbeneb vanemaid. Muide, traagilise finaaliga „Viimne öö“ peegeldub Urmas Lennuki algupärandis „Ääremaa“. /---/

Ühtäkki saabub hetk, mil Johannes loeb ette lihtsa ning tähendusküllase sõnumi: „Austa oma isa ja ema.“ Hetkega muutub mängu olemus. Võinuks öelda, et algab päristeater, kuigi see väide on petlik, sest kõik on juba alanud.

Saalis kustub valgus, üksnes küünlaleegid hubisevad. Pikkamisi avaneb eesriie. Laval näeme Johannese ema Mari ja isa Mihklit, kes on võtnud ette pikema teekonna, et kuulata poja jutlust. Piret Simson ja Riho Rosberg mängivad täpse tasase väärikuse ja napi huumoriga abielurahva harjumuspäraseid nägelusi, ühtehoidmist, lootusrikast elevust, et nad saavad esimest korda oma poega kirikukantslist kuulda-näha ja üksiti pojale külaskäiguga „teadmata rõõmu“ teha.

 Loe lähemalt...

Reiner Brockmann "Seal tähevõlvi all"

Saksamaalt 1634. aastal Tallinna kolinud Reiner Brockmann (1609–1647) kirjutas ajaloo esimese eestikeelse kunstluuletuse „Carmen alexandrinum Esthonicum…“ (1637) ning tegi seda talle omasel viisil ehk kõige moodsamate poeetikareeglite järgi. 

Wimberg on Brockmanni esimesse valikkogusse koondanud läbilõike kogu luuletaja loomingust – alates esimesest teadaolevast luuletusest kuni viimaseni –, tõlkinud neid kõigist keeltest, milles Brockmann luuletas – saksa, ladina ja kreeka keelest –, ja transpoetiseerinud tänapäeva eesti keelde Brockmanni vanas eesti kirjakeeles loodud luuletused. Väga erinevaid klassikalisi luulevorme meisterlikult vallanud Brockmann avaneb neis luuletustes moodsa ja rõõmsa humanistliku poeedina, kes hindab ja armastab elu selle kõigis avaldumisviisides.

MINU READ ON EESTI KEELI
Saatesõna luuletusele «Eestikeelne laul aleksandriinis...».

Teistel muu las köita meeli,
minu read on eesti keeli.
Eesti keel on kõikjal hinnas,
kõlab rannas, maal ja linnas,
eesti keeles talupojad
räägivad ja kõrged kojad,
daamid sellest peavad lugu,
õpetlased, aadlisugu.
Saksamaaltki tulnud seda
ihaldavad kõneleda.
Räägib seda noor ja vana,
kostab ikka väärikana,
jumal selles tarkust jagab,
õpetaja kantslist pragab.
Eesti keelt nüüd mõnel tunnil
pruugime ka muusa sunnil.
Minu read on eesti keeli,
teistel muu las köita meeli.