Emel-Elisabeth Tuulik "Toodetud tähenduste tehas"

Banksy töödest saab näitusel tahes-tahtmata kultuuritööstuse osa, kuigi need seda põhimõtteliselt taunivad.

Sirp 9. august 2024

Kogu selle kokteili teeb eriti nukraks asjaolu, et Banksy töödest saab siin tahes-tahtmata sellesama kultuuritööstuse osa, kuigi need seda põhimõtteliselt taunivad. 

Eks see kõik tõstata kunstimaastiku ja -külastaja silmakirjalikkuse küsimuse. Poliitiliselt teravmeelsed näitused on seotud sotsiaalse staatusega, need tõstavad enda ja teiste silmis kultuurilist kapitali, kuid koju jõudes on teema unustatud ning näitusest säilib vaid soetatud sokipaar ja paar fotot, mida mõned inimesed napisõnaliselt sotsiaalmeedias kommenteerivad. 

Kui korraks Theodor Adorno ja Max Horkheimeri kultuuri­tööstuse teooria juurde tagasi tulla, võib öelda, et Banksy autonoomsus on muuseumisse asetatuna olematu, kuna Banksy loodu on oma algupärases olekus turustamatu, ent meedia ja tööstuse sümbioosi tõttu on saanud osa tema müüdist kaubaks. Olukord on tegelikult jabur: Banksy kritiseerib oma tööga institutsioone ja kapitalismi, selle peale võtab aga institutsioon selle töö ja inimesed tõttavad seda krõbeda 20 euro eest vaatama. 

Suures pildis käib massikultuuri taastootmine, mis töötab ainult sellesama süsteemi huvides, mida algselt kritiseeriti. Kunstniku autoripositsioon selles kontekstis kaalu ei oma. 

Loe lähemalt...

Kristi Viiding "Käsu Hans kirjandustraditsioonide murdepunktis"

 „Oh, ma vaene Tartu liin!“ ei esinda pelgalt varauusajale tüüpilist juhuluulet, vaid ka Vene ohu diskursuse poeetilist poolt.

Sirp 9. august 2024

Forseliuse koolist saadud veerimisoskus, selgeltnägemisvõime ja isiklik vapustus Põhjasõjas oli suvelavastuse kontseptsioon Käsu Hansu kui esimese eesti soost luuletaja ja tema kaebelaulu kui eestlase sulest pärit esimese emakeelse luuletuse tekke kohta. Hansu luuletuse „Oh, ma vaene Tartu liin!“ kirjandusloolise tausta selgitus piirdub kavalehel aga vaid paari katkendiga rohkem kui 50 aasta tagustest käsitlustest. Ühelt poolt on esile toodud Gustav Suitsu arusaam, et „selle lihtsameelse poeemi kirjanduslik koolitus on piiritletud tartukeelse lauluraamatu, piibli ja Jeruusalemma linna hävingulooga“; teisalt Villem Alttoalt Suitsule hoiakult ja hinnangult vastanduv tähelepanek: „siin on aga tegu keerukama kompositsiooni ning stroofiehitusega ulatuslikuma luuleteosega, mis on sõnastatud vaimuliku oodi stiilis“. 

Aivar Põldvee mõne aasta tagune leid Riias Läti Riiklikust Ajalooarhiivist, Hansu kaks eestikeelset kirja professor Gabriel Skraggele 1702. ja 1703. aastast, pole lavastusmeeskonna tähelepanu köitnud. Ometi tõid just need 2018. aastal publitseeritud ja kommenteeritud kirjad päevavalgele Hansu sidemed tollase Tartu-Pärnu akadeemia õppejõududega, Hansu saksa keele oskuse triviaal- ehk saksa kooli tasemel, ladina sõnade veatu kirjutamise ja eesti või saksa keele konteksti paigutamise.

Loe lähemalt...

Aivar Põldvee "Käsu Hansu kirjad"

Tuna 2018/4

Kiri, mille Reiman leidis, on pandud paberile Puhjas 14. veebruaril 1706 ning saadetud kirikuõpetaja Könik Köniksonile Pärnusse. Seda kirja on hiljem publitseeritud selgitusega, et „algupärand ise nähtavasti on kaotsi läinud“.

Tegelikult jõudis see Eesti Kirjanduse Seltsi Arhiivi ja asub kauaks ajaks unustusse jäänuna Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolises Arhiivis Villem Reimani kogus. Mis asjaoludel sai või jäi originaal Liivimaa konsistooriumi arhiivist Reimani kätte, ei ole teada. Sellega pole aga üllatused lõppenud. Mõne aja eest leidis nende ridade kirjutaja Riias Läti Riiklikus Ajalooarhiivis kaks tänaseni tundmatuks jäänud Käsu Hansu kirja professor Gabriel Skraggele, mis siin ühes juba tuntud kolmandaga nii ärakirjas kui ka pildis avaldatakse. Saatesõna püüab selgitada kirjade ajaloolist konteksti ning uurida, mida uut pakuvad need kirjad Käsu Hansu ja tema adressaatide kohta.

Loe lähemalt...

Riho Paramonov "Vrestling kui tekst – lugusid saab ka kakelda"

Ülefeminiseeritud, -politiseeritud, -estetiseeritud, -reeglistatud ja suukorvistatud maailmas mõjub vrestlingu metsik triangel vabastavalt.

Sirp 22. märts 2024

Kõige huvitavam on vrestlingu juures ikkagi tekstilisus: vähemalt samavõrd kui kehaline, on see narratiivne. Me oleme harjunud, et lugusid jutustatakse ja lauldakse, aga vrestling lisab veel ühe võimaluse – neid saab ka kakelda. Vaatame, kuidas see käib. /---/

Kuigi seos spordiga näib olevat ilmne, on mulje siiski petlik. Vrestling on üheaegselt nii teater, tsirkus kui ka kino, mis on end riietanud spordi rõivaisse. Tuginedes Fredric Jamesonile, võiks öelda, et tegu on pastišiga. Pastišš on midagi paroodiasarnast, täpsemalt tühi paroodia, mis varjutab selle, mida imiteerib. /---/

Saalis rullub vaataja ees lahti tõeline narratiiv. Head ja halvad tegelased, konkreetne teema, mitmekülgne faabula, pinge, sõlmitus, lõpp­lahendus jne – kõik on kenasti olemas. Igal lool on enam või vähem standardiseeritud ülesehitus ja motiivistik, mis teeb mõistmise ja kaasaelamise imelihtsaks. /---/

Oluline on seejuures, et narratiivi genereeritud sisekood ei juhi vrestlereid mitte ainult mängus, vaid teeb seda ka päriselus, sest rolli tuleb täita ka siis, kui etendus on läbi. /---/

Ühesõnaga, vrestling tuletab pidevalt meelde oma tsirkusejuuri ja laadapalagani olemust ega lase end kunagi täiesti tõsiselt võtta. Ja see on tema tugevus, sest ainult tugev naerab enda üle. Vrestling heidab irvitades kinda liigtõsisele argimaailmale, mis on unustanud karnevali, tsirkuse ja bakhanaali. Psühholoog Christopher Dwyeril, kes on määratlenud vrestlingu supermaskuliinse seebiooperina, on tuline õigus. /---/

Loe lähemalt...

Kaur Riismaa "Tehisarukus kirjaniku pilguga"

Tehislikult kõlava teksti kohta öeldakse, et see on „pastakast välja imetud“ või „literatuurne“. Just niisugune on praegu ka tehisaru loodud kirjandus.

Sirp 22.03.2024 

Ent sellegipoolest – kas tehisaru on võimeline looma kunstiteose? Midagi praktilises mõttes ja olemuslikult kasutut, kuid mis kirjeldab sinu ja minu inimkogemust? /---/

Kui kunstiakadeemia teise kursuse maalitudeng töötaks läbi miljoni kunstniku tööd ja varastaks neilt stiilielemente, peaksime teda geeniuseks. Kultuur ongi olemuselt taaskasutus: aastatuhandeid on kordunud samad motiivid, teemad, tegelased ja väljendid. Elementide liikudes keskme ja perifeeria vahel kultuur toimibki. Meile lihtsalt ei meeldi, et varastavad korporatsioonid, kes niikuinii maksustavad internetis iga meie sammu. /---/

Kas on võimalik, et tehisaru kirjutab romaani? Muidugi on. Ma usun, et tehisaru mitte ainult ei kirjuta romaani, vaid teeb endale ka autori veebilehekülje, paneb oma raamatu Amazoni müüki, laadib Youtube’i endast dokumentaalfilmi ja reklaamib oma teost ühismeedias. Aga kas meil on seda raamatut vaja? Seda ma ei usu. Kunsti eesmärk pole müüa raamatut, vaid ühendada inimesi.

Loe lähemalt...

Arne Merilai "Tapeedile kirjutatud"

Mulje jääb, et Aliis Aalmann on aimavalt avastanud sellesama meetodi, mille leiutas kord Artur Alliksaar.

Sirp 22. märts 2024

Äsja Gustav Suitsu preemiaga pärjatud Aliis Aalmanni luuletuskogu „Väe võim“ oli mulle mokkamööda vaheliku vapustus. Nii nagu vihiku alliteratiivselt tauto­loogiline päälkiri, mis kenasti regivärsipärane, nõnda ka muu, mis sääl sees leida on. Tunne on pidulik ja pühalik ehk võimas, mida ju oodatagi ei looda. Justkui oleks Artur Alliksaar tütrikuna me ette astunud. Mure kah kohe suur: et kuidas ta niimoodi jätkab?

Mulje jääb, et Aliis Aalmann on aimavalt avastanud sellesama meetodi, mille leiutas kord Alliksaar, kes ühtäkki otsustas rafineeritud riimluulest loobuda ja whitmanlikud rohulibled regivärsi­päraselt instrumenteerida. Ta kündis proosakõnelähedased laused ümber algriimi ja parallelismi harkadraga ning äestas põllu omakorda üle kõikide muude regipoeetiliste kõla-, lause- ja kõne­kujundite piiderohke karuäkkega. Ainult rõhulibistuse jättis ta ootele tänapäeva räppareile, kuna vabavärsis loomuliku moogeldamise mõnu – lühikeste rõhusilpide alarõhutamist ning rõhutute silpide üle­rõhutamist värsimõõdu survel – korrata ei saa. Süsteem sai tal nõnda rikkalik, et arenes barokiks. Aeg on 101aastasele Alliksaarele Werneri kohviku seinale bareljeef püstitada, sest pärast päikeste­pillajat ei ole eesti keel ja eesti luule enam need, millisena neid arvati tundvat varem.

Loe edasi...

Raivo Kelomees "Sürrealismi 100 aastat: loovuse vabastamine ja teadvuse „sisemine mudel“"

Kui tahes palju uut tehnoloogiat kunstiloomesse ka ei siseneks, soov luua vahetult ei kao kuhugi.

Sirp 10. mai 2024

Inimliku teadvuse pahupool oli enne neid ju hirmutav ja represseeritud. Freudi psühhoanalüüs oli see, mis sillutas teed teadvuse pahupoole uurimise kaudu psüühiliste häirete ravile. Psühhoanalüüsi järgi pääseb loomingu, näiteks kunstipraktika kaudu teadvustamatu pinnale ning muutub ühiskonnale vastuvõetavaks. Kunst kui selline võimaldaski läbi aegade kunstnike kujutlusvõime vahendusel heita pilk inimhingede sügavusse. Üldjuhul jäi see sublimeerituks ühiskonnale vastuvõetavatesse vormidesse.

Loe lähemalt...

Priit-Kalev Parts "Elu ja anastus ehk Inimese inseneerimise lätted"

„Elu ja armastuse“ retseptsioonis on Irma peaaegu varjunditult esindanud arhetüüpset headust või „looduslähedast instinktiivsust“ ja Rudolf dekadentsi närbunud urba.

 Sirp 17.05.2024

Irma on pärit veel tugevast, toetavast ja (naturaal)majanduslikku sõltumatust rikkusest kõrgemalt hindavast külakogukonnast, kelle enda higi ja vaeva kulul pestakse koolis lastest välja armastus maa ja mulla vastu ning võõrutatakse toimetulekuoskustest, masindades neist „hobusevargaid“, „maalõhnaga“ pruute ja teisi kodanlikke tõusikuid. Kui A. H. Tammsaare romaan jätab Irma eluvalikute põhjendused üksjagu ähmaseks ning maarahva koloniseerimine ja Irma tõusiklus pälvivad kirjanikultki ainult nukker-resigneerunud kommentaari, siis film on kantud läbinisti hurraa-progressivistlikust koloniaalsest ideaalist: ah, heita külaelu nõmeduse ahelad! Ah, astuda palgatöö, tarbimise ja individualismi uude uljasse maailma! Ah, saada sinekuurseks sinisukaks Tallinnas, Londonis või Pariisis! /---/

Olgu filmis kuidas on – ajastu- ja algteosetruudus, filmitööstuse eripärad jne –, aga miks isegi kõikenäinud kultuurikriitikud (ja terapeudid) ei leia tervete täiskasvanute normaalse armuelu analüüsimiseks muud mõõdupuud kui süütu-rikutud!? Miks on nii, et kui keskealine (või veel hullem – vana) mees või naine ihaldab noort naist või meest, siis on ta kiimane, tiirane, ahistav, ärakasutav, aga kui kedagi tahab noormees või neid, siis on see elujanu või lausa absoluutne armastus? Või kui keskealine (või vana) mees/naine otsib mitmiksuhet, siis on ta moraalselt laostunud, lausa kurjuse kehastus, aga kui noor, siis otsinguline, eelarvamusteta, progressiivne? Kuidas seletada, et pärast psühhoanalüüsi, antropoloogia ja bioloogia sajandit pole armuasjade vaatlemiseks ikka muid riistu kui viktoriaanlikud vasktorud!?

Loe lähemalt...

Sveta Grirorjeva "Mitte nepobeebi, vaid suverään!"

Elo Viidingu luulekogu „Ellujäämisrežiim“ tegelik peategelane ja teatud mõttes vastupanutaktika on empaatia.

 Sirp 17. mai 2024

Näib, et distantseeritud, kalkuleeriva jne pealispinna taga on tegelikult selle vastand – kutse dialoogile. Seetõttu on niisuguste tekstide lugemine kohati vaat et … väga ebameeldiv. Oma peaga mõtlemine? Milleks küll!? Siin ei lennata lugejale peale tugevate afektidega (nagu mina eelmises lauses), ei suruta lugeja mina kirjutaja „seisundisse“. See muidugi ei tähenda, et puhuti ei ole tunda autori enese tugevaid (eel)arvamusi ühe või teise rühma, ideoloogia või süsteemi suhtes, ikka on – mis ongi iga isiklikku nägemust (loe: autoripositsiooni) eviva kunstniku puhul normaalne. /---/

Empaatia eeldus on niisiis inimese tugevus. See tugevus ei väljendu mitte rammus, lihaselises füüsises ega ka Facebooki profiili kaunistamises embleemikestega, vaid milleski muus. Aga milles? Sellele ühtset vastust Viidingu karmilt kaunid ja kaunilt karmid tekstid ei anna. Võti peitub ikkagi enese loomises, kartmatuses otsida oma teed, kartmatuses eristuda ning elada pigem pideva kahtlemise ja paradokside pinge­väljas kui kindlaks kujunenud arvamuste kütkeis ja tingimusis.

Loe lähemalt...

Andrei Liimets "Kuidas luua muusikat maailma parimale sarjale?"

Thomas Golubić: „Usun väga kindlalt, et tegelaskuju peaks olema nõus muusikaga, mida tema loo rääkimiseks kasutatakse.“

Sirp 31. mai 2024

Millest te uue projekti juures alustate?

Alustan alati sealtsamast, kust ilmselt kõik teisedki ehk stsenaariumi lugemisest. Esimest korda püüan alati lugeda käsikirja ilma muusikale mõtlemata. Üritan aru saada, kuidas see mind tundma paneb, milliste tegelastega ma suhestun, millised sisuliinid mind kõnetavad, mis mind selle loovseikluse ja koostöö poole tõmbab. Püüan lugeda puhtalt lehelt ja emotsionaalselt tundlikult.

Teisel korral lähen tehnilisemaks. Kas siia kuluks ära helilooja või litsentseeritud laulud? Kas peaksime kasutama üksnes keskkonnast nagu mängivast raadiost tulevat muusikat või lisama muusikat montaaži saateks? Kuidas muusikaga lugu huvitavamaks muuta? 

Kui mul on üldpilt käes, hakkan tööle stseen stseeni kaupa. Esimene stseen, algustiitrid, paneme siia muusika. Kas see on laul, kas see on instrumentaalmuusika, mis see võiks olla?

Loe lähemalt...