Kristi Saare "Kuidas saavutada finantsvabadus"

Rahaasjadele lähenetakse tihti nii, nagu need eksisteeriks kõikidest teistest elu aspektidest eraldiseisvana. Tegelikkuses on kõik rahalist edu mõjutavad tegurid väga tugevalt seotud meie igapäevase elukorraldusega - olgu nendeks oskus oma elu planeerida, võimekus oma sissetulekut suurendada, mõtteviisi kujundamine või ka meid ümbritsevad inimsuhted. Ükski asi ei loksu ise paika - vaja on sihipäraselt tegutseda.

Meil kõigil on võimalus oma elujärge oluliselt parandada, kuid mõnikord on lihtsalt puudu vajalikest tööriistadest või ideedest, et oma sihtideni jõuda. Tegelikkuses on kõik unistused päriselt saavutatavad ning kõik selleks vajalikud oskused õpitavad. Raamat “Kuidas saavutada finantsvabadus” näitab kätte teeotsa, mida mööda saab hakata oma eesmärkide poole liikuma.

Raamatu autor Kristi Saare on investor ja rahatarkuse entusiast, kelle julgustavate sõnade saatel on oma rahaasjad korda saanud ja esimesed sammud investeerimismaailmas astunud kümned tuhanded eestlased. Ta on tegelenud investeerimisega 2012. aastast ja Äripäev on ta valinud aasta investoriks 2021. Kristi on raamatu „Kuidas alustada investeerimisega“ autor, ettevõtja, koolitaja, mentor ja MTÜ Naisinvestorite Klubi asutaja.

Kristi Saare "Kuidas alustada investeerimisega"

"Kuidas alustada investeerimisega? on praktiline käsiraamat, mis aitab samm-sammult oma rahaasjade üle kontrolli võtta, annab ülevaate investeerimisvõimalustest ja loob arusaadava ja selge ülevaate riskidest, hajutamisest ja maksundusest.

Sageli ongi investeerimisega alustamisel kõige suurem probleem hirm teha midagi valesti või teadmatus, et kust üldse alustada – seetõttu käibki raamat üksipulgi läbi finantsseisu kaardistamise ja korrastamise, hetkel väikeinvestoritele kättesaadavad investeerimisvõimalused ja olulised punktid oma esimeste investeeringute tegemisel.

Siia raamatusse on autor pannud kirja kõik selle, mida oleks ise tahtnud investeerimismaailmas esimesi samme astudes teada. Raamatusse jõudnud harjutused ja näpunäited on lugematu hulga koolituste jooksul ja investorite poolt praktiliselt läbi katsetatud ja aitavad ka päriselt edukalt esimesi samme investeerimismaailmas astuda."

E.M. Hallowell, J.J. Ratey "ATH 2.0 lapsepõlvest täiskasvanueani. Teaduslikud strateegiad tähelepanuhäirega toimetulekuks"

Kuigi viimastel aastatel on tehtud olulisi edusamme, et aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) mõista ja ravida, on teadmatus jätkuvalt suur. Paljud arvavad tänini, et tegemist on lastehaigusega, millest kasvatakse välja. Need, kes näivad olevat seda teinud, on lihtsalt õppinud häiret paremini kompenseerima.
ATH võib olla vaibumatu, terve elu kestev katsumus, mis ilmutab end teinekord alles täiskasvanueas. Sageli siis, kui elu seab nõudmised, millega on raske toime tulla. ATH võib olla põhjus, miks geniaalne inimene ei saavuta kunagi edu, vaid liipab läbi elu, kogedes frustratsiooni, häbi ja ebaõnnestumisi, taustaks rahulolematusehüüded, mis ärgitavad rohkem pingutama, mõne abiprogrammiga liituma, täiskasvanuks saama või muul moel end muutma. 

ATH-d puudutav teadmatus läheb maksma sõna otseses mõttes elusid. Valdkonna üks tippspetsialiste, psühholoog Russell Barkley, võtab ATH-ga seotud ohud kokku karmi statistikaga: kui suitsetamine vähendab eluiga 2,4 aastat, suhkruhaigus ja rasvumine paar aastat, kõrge kolesteroolitase 9 kuud, siis umbes kahel kolmandikul ATH all kannatajatel väheneb oodatav eluiga kuni 21 aastat. Ja seda mitte üksnes enesetappude ja erinevate sõltuvuste, vaid ka kuritegeliku elustiili tõttu: vanglad on täis diagnoosimata ATH-ga inimesi.

ATH võib olla lõputute kannatuste, aga ka andekuse ja loovuse allikas, kui vaid osata seda häiret taltsutada. Lisaks traditsioonilisele ravimikapile pakuvad hõlpu käitumise ja elustiiliga seotud strateegiad, kinnitavad raamatu autorid, ATH-diagnoosiga psühhiaatrid Edward Hallowell ja John Ratey, kes on aastatega kogutud teadmiste ja uurimistulemuste põhjal kirjutanud kahepeale kokku seitse raamatut. 

Nende tipptasemel teadusuuringutele toetuv „ATH 2.0 lapsepõlvest täiskasvanueani“ keskendub ATH-aju mõistmisele, pakkudes konkreetseid strateegiaid ATH-lastele ning -täiskasvanutele, aga ka -kolleegidele ja -peredele, et minimeerida häirega kaasnevaid negatiivseid külgi ning maksimeerida üüratut potentsiaali ja eeliseid.

Laura-Liis Kruusi näitus Virginia Woolfi romaani "Lained" illusatratsioonidest

Näitus koosneb illustratsioonidest, mis on maalitud Virginia Woolfi teose „Lained" põhjal. 

Raamat jutustab loo kuuest sõbrast, Rhodast, Susanist, Jinnyst, Neville'ist, Louis'st ja Bernardist. Piltide kaudu saab vaataja heita pilgu nende tegelaste ellu, mõista nende erinevusi, kuid samas sarnasust. Nii nagu ka päriselus, elavad need tegelased erinevaid elusid ning väärtustavad erinevaid asju, kuid päeva lõpuks vajavad siiski enda ellu tuttavaid inimesi, kellega häid mälestusi jagada. 

Näitus järgib tegelasi läbi nende elukaare, keskendudes igale tegelasele hetkel, kui too on õnnelikem. 

Piret Põldver "Oli see armastus?"

Carolina Pihelgas näitab romaanis „Lõikejoon“, et vägivaldsest suhtest väljaastumiseks on ennekõike vaja muudatust iseendas.

Sirp 9. veebruar 2024

„Lõikejoon“ on Carolina Pihelga teine romaan. Teose peategelane on naine, kes pärast pikaaegset vaimselt vägivaldset suhet püüab end üles ehitada, veetes suve üksinda maamajas. Eemaldumine lähedasest suhtest, isegi kui see on olnud ebatervislik, toob esile terve tundepaketi: viha, hirmu, kurbuse, leina, aga ühel hetkel ka rõõmu, kergenduse ja vabanemise. Pihelga minategelane käibki need rajad läbi veenvalt ja loogiliselt, kuid mis ilukirjanduse puhul tähtsamgi – ka poeetiliselt ja tundlikult, kujundlikult ja nõtkelt. /---/

Pihelga tekstis on sündmusi vähe ja rohkem sisekaemust, poeetiline keel liigub eri tasandite vahel, argisus keerdub kujundiks ja kujund põimib end ümber lihtsa olme. See on see, mida ma armastan kirjanduse juures ja mida pean silmas, kui ütlen, et keel ja poeetika on olulisemad kui lugu. Lugusid on igasuguseid, neid võib jutustada eri viisil, kuid lood, mis on nii tundlikult edasi antud, nagu seda teeb Pihelgas, avardavad tundeelu ja toovad lugejasse midagi uut ja värsket. Pihelgas joonistab tundeid kujundite kaudu: „Tagasi maja poole kõndides võpatan. Üks kuri urahtus. Seal ta ongi, silmad kiiskavad, hambad valendavad. Valmis mind neelama kõige naha ja karvadega. Minu hirm, valmis mind alla kugistama“ (lk 27). Kui kirjandusteoses öeldakse lihtsalt, et „mul on hirm“ või „mul on valus“, siis see on tühi lause, ei anna uut infot, sest lugeja tunneb iseenda hirmu niigi hästi. Aga kui autor loob kujundi, mis hirmu kujutab, siis lugejas sünnib midagi uut ja värsket, midagi, mida seal enne ei olnud, uus kujund või taju – hirm on nagu pimeduses ähvardav oht, millel pole keha, piirjooni, kuid võib iga hetk kallale karata.

Loe lähemalt...

Andrei Liimets "Liikumine leegi poole"

 Mark Cousins: „Kerge on süüdistada tööstust, aga vastutada tuleb ka omaenda uudishimu puudumise eest. Inimesed veenavad end selles, et neil on õigus.“

Sirp 9. veebruar 2024

... Jah, filmikunst on täiesti ainulaadne. „Millegi ütlemine“ kõlab nagu soov sõnumit edastada, aga see pole peamine. Küsimus on tundmises. Film läheneb unenägudele ja filmikunst on minu meelest parim meedium unelaadsesse seisundisse viimiseks. David Lynch on sellest palju rääkinud ja ma nõustun temaga täielikult. Filmid võivad meid muidugi ka õpetada, heast ja halvast rääkida, aga eriti suurepärane on unenäolise maailma loomine. /---/

Kino ei ole selle maailma osa. Kino on lähemal religioonile, mošeele, mitte pitsakarbile kodu­sohval. See on püha koht, kuhu minnakse. Mis ei tähenda, et kodus ei või filme vaadata – ka mina teen seda vahel, ehkki harva. Aga ma ei taju selles midagi maagilist. Ma saan iga hetk filmi pausi peale panna. Kinos juhtub midagi alandlikku, peaaegu seksuaalset: pean alluma, pühenduma, laskma millelgi end täielikult haarata, ja seda ei saa juhtuda, kui käes on pausinupp.

Loe lähemalt...

"Leedi Macbeth" (VAT Teatri lavastus)

Arm mõõtu peab, kui hirmul pole määra

Kuskohta pageda?
Ma pole teinud kurja. Aga meenub:
ma elan maailmas, kus kurja teha
on tihti kiiduväärt, kuid teha head
on vahel ohtlik hullus. Oh, mis saab?
Kas proovin naiselikku kaitset, öeldes,
et pole teinud kurja?
W. Shakespeare

Kes on Leedi Macbeth? Kas õrn naine või võimuahne, kalkuleeriv koletis? Leedi toetab igati oma abikaasat, kuid ta teab ka, kuidas mehega manipuleerida. Kõik on pealtnäha hästi, lausa ideaalne, ent midagi on selles suhtes puudu.

Nõidade ennustused annavad Leedile lootust, et ehk täitub tema lihtne ja inimlik soov olla õnnelik – kui ta vaid saavutaks vajaliku võimu. Ja Leedi tahab olla väga-väga õnnelik…

See paneb ta loobuma oma naiselikkusest ning tegutsema. Mõrv sünnitab hirmu ja hirm viib omakorda järgmise mõrvani. Verd voolab, inimesed kaovad, enesekindlus kasvab ning iga järgnev sooritus muutub aina lihtsamaks. Pole vahet, kas ohvriks on armastatud juht, perekonnasõber või süütu laps, veri ihkab verd ja kõik nad on võrdselt tema õnne tee peal ees.

Ühel hetkel saab karikas täis ja kätelt pole võimalik enam verd maha pesta. Suudab inimene säärast nõiaringi murda?

Ajal, mil Shakespeare kirjutas tragöödia „Macbeth“, valitses Inglismaad kuningas James I, kes uskus ja kartis nõidust. Nõiad olid Shakespeare´i ajal populaarsed, kuid nende lummusest ei ole pääsetud tänapäevalgi. Inimesed on pööranud selja jumalale ja otsivad tuge teistes jõududes. Nõiduse maailm on salapärane ja külgetõmbav. Miks tunnevad aga kõikvõimsad nõiad huvi halli inimsoo vastu?

Lavastuse aluseks on W. Shakespeare´i näidend „Macbeth” ja Shakespeare´i sonetid.

Vaata lähemalt lavastuse koduleheküljelt.

Ene-Reet Soovik "Intensiivne inimlikkus kahel pool merd"

D. Nurkse poeetilises ümberasumissaagas „Hääled üle vee“ kuulatakse ja kuuldakse palju, kuid seda võib kõrvutada ka raskete aegade maalikunstiga.

Sirp 23.02.2024

Inimeste hargnemine ja heidetus kodukohast kaugele hajalasse on osa meie maailmast, mida paratamatult märkame ja küllap püüame ka mõista. Nii pälvis äsja Henrik Visnapuu preemia Tiina Kirss, kelle töö andnud väljapaistva panuse eesti elulugude uurimisse ning pagulus- ja ümberasumiskogemuse salvestamisesse ja mõtestamisesse. Tänavu on mööda saamas kaheksakümmend aastat 1944. aasta suurpõgenemisest. Argielus ümbritseb meid juba pea kaks aastat arvukalt inimesi, kes on olnud sunnitud kodust minema, kusagile pagema, lahkuma ja kohanema. Selle reaalsuse keskele saabus mullu tasa ja tähelepandamatult D. Nurkse nimelise autori luulekogu „Hääled üle vee“ – raamat, milles ajalootormid puhuvad inimesi paigalt ning viivad otsima oma maad, kohta ja kodunemist teisel pool ookeani. Paljudele Eesti lugejatele on autor arvatavasti tundmatu, ent tegu on tunnustatud Ameerika nüüdisluuletajaga, kelle algselt 1996. aastal ilmunud ingliskeelne kogumik, originaalpealkirjaga „Voices over Water“, jõudis eesti keelde Märt Väljataga vahendusel. Need aga, kellele Nurkse nimi kõigepealt seostub tehnikaülikooli Ragnar Nurkse nimelise instituudiga, on täiesti õigel teel, sest Dennis (kirjanikunimega D., sündinud 1949) on tõepoolest rahvusvaheliselt tunnustatud majandusteadlase Ragnar Nurkse poeg. 

Loe edasi...

Martin Buchmann "Inimese silmad ei valeta"

Juhan Kuus on oma fotodel tabanud midagi olemuslikku ühtlasi tõestades, miks meil üldse dokumentaalfotograafiat vaja on.

Sirp 23.02.2024

... Juhan Kuus omakorda asetub dokumentaalfotograafias konfliktifotograafide alamkategooriasse. Kuusi võime liikuda nii füüsiliselt kui vaimselt inimesele lähedale on oskus, millest enamik fotograafe vaid unistada võib. Siinkohal jõuame selleni, miks Juhan Kuusi looming mind köidab. Selleks tuleb lühidalt peatuda millelgi, millel ma muidu üldse peatuda ei tahaks, nimelt fotograafia tehnilisel küljel. /---/

Kuusi portreed ei ole head ainult sellepärast, et ta kasutas üht või teist objektiivi. Nagu eelnevalt mainitud, hindan väga tema võimet pugeda inimesele lähedale. Ta on tuntud sellepoolest, et ta ei valinud pooli. Juhan Kuus on üks vähestest fotograafidest, kes põhimõtteliselt kogu elu järgis Robert Capa maksiimi „kui su fotod pole piisavalt head, siis sa pole piisavalt lähedal“. Konfliktide vastaspooled lasid ta endale usalduslikult lähedale. Siit ka põhjus, miks on kõik tema pildid usutavad. Usaldavad silmad ei valeta. Vahet pole, kas neist õhkub uhkust, ülbust, muret, leina, teatavat leppimist ja apaatsust või siirast rõõmu. Kõik need tunded on tõelised ja tõelisi tundeid on enamasti raske fotole püüda.

Loe lähemalt...

Pille-Riin Purje "Tüviteksti õiekobarad kerges tuulepuhangus"

Ingomar Vihmari dramatiseering liigub läbi A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V osa õige kärmesti, eks ka omajagu konspektiivselt, mistõttu algteksti tundmine tuleb tingimata kasuks.

Sirp 23.02.2024

Vihmari lavastus kinnitab, et Tammsaare elutunnetus ja inimesekäsitus ei ole kuidagiviisi aegunud. Kuigi laulud ja mõned üllatused lisavad ulakaid knihve, on lugu vägagi autoritruu. Saab mõelda noortele ja vanadele, inimesele ja jumalale, äraminekutele ja tagasitulekutele. Ja sellele, kuidas miski ei lähe nii, nagu mõtled. Tammsaare on ikka nii üdini oma. Vargamäe puutüvesid, õunapuuõisi ja tuulepuhanguid taas kogedes ei ole me üksteise kõrval kui tundmatu kaubaga täidetud ja naeltega kinni löödud pakk-kastid, vaid uudishimulised inimlapsed. Lootuses, et oskame avada üksteist ka purustamata.

Lavastuse lõpp saabub järsku. Kõik hõikavad Oskarit. On neis hüüetes rohkem ärevust või ühtehoidmist? Küllap mõlemat. Igal juhul kumiseb kaasa romaani eelviimane lause. „Jah, nii see siinilmas on,“ vastas Indrek alistunult, „ikka kannatab kusagil keegi, kui sünnib õnn.“

Loe lähemalt...