Sündmused saavad alguse
Roomas, kihutavad Firenzesse ja loksuvad Veneetsiasse. Aliis saab „läbi
raputatud”, „selgeks loksutatud” ja lõpuks settib sellel road movie’l
tõde, mis paljastab nii talle eluks juhised andnud Juha Stahlbergi („ära
usalda kedagi, kes pole kunagi söönud homaari”) mineviku varjud kui
aitab jõuda viimasele laevale, mis Aliisi ikka ootab.
Mammil
oli sisemine kompass rikki läinud, nad ekslesid „sadakakskümmendkuus
prussenti” õigetel tänavatel, mis osutusid tupikuteks ja valedeks
tänavateks. „Bon vojaaž,” märatses Mammi, kui nad uuesti samu kohti
läbisid. „Déjà vu,” parandas Aliis areldi. „Ma ütsi bon vojaaž ja seda
ma mötle, head teed – ma ei taha neid maju enam näha!” Kuid oli midagi
vingemat kui Mammi tahe. Firenze kanged kivist majad, mis moodustasid
ühisrinde. Puhtalt ühe välismaa vanainimese kiusamiseks, nagu Mammi
kahtlustas.
„Kõik teed viivad Roomast” on järg Varrakult
2017. aastal ilmunud raamatule „Viimane laev” ning 2018. aastal ilmunud
teosele „… kes pole kunagi söönud homaari”.
