Andrus Kivirähk "Mees, kes teadis ussisõnu"

 "Mets on tühjaks jäänud. Vaevalt kohtad kedagi, sitikad muidugi välja arvatud. Nendele ei mõjuks nagu miski, nemad ikka sumi- sevad ja pinisevad, nii nagu enne, nii ka nüüd. Lendavad verd imema või hammustama, ehk siis ronivad niisama mõttetult su jalale, kui sa nende teele ette satud, ja sibavad seal edasi-tagasi, kuni sa nad maha pühid või laiaks lööd. Nende maailm on ikka endine - aga ega see niiviisi jää. Küll lööb ka sitikate tund! Mina seda muidugi ei näe, keegi ei näe. Aga ükskord see tund lööb, mina tean seda päris kindlasti."

Viimane mees, kes mõistab ussisõnu, mõtiskleb oma elu üle. Vanast ja vägevast metsarahvast on saanud abitud külaelanikud; ajapikku on muistsete aegade teadmised ja oskused unustusse vajunud, asemele on tulnud uued ahvatlevad asjad.