Ernst Enno (1875–1934) on eesti luule introvertse suuna kaitsepühak. Oma lihtsa ja loomuliku rütmiga palades leiutas ta uue kõneviisi looduse ja inimese siseilma ühte sulatamiseks.
Tema kaunikõlalised ja selged,
korduvate fraaside ja lemmikmotiividega ning ikka ja alati sõnumiga
värsid sisaldavad ohtralt helgust ja valgust, aga ka hingevalu ja
nostalgiat.
Käesolevast, ühest põhjalikumast Enno luule valikust
leiab nii viisistatuna kuulsaks lauldud palad („Igatsus“, „Rändaja
õhtulaul“, „Nii vaikseks kõik on jäänud“, „Need ei vaata tagasi“ jt) kui
ka vähetuntud, varasemates kogumikes ilmumata luuletusi.
Kogumikku
täiendab Lauri Sommeri saatesõna.
