Friedebert Tuglas oli juba viiekümnene mees, elav klassik, kes jäi ikka
stiili- ja mõõdutundeliseks. Ja valis seepärast oma ajalooteosele
memuaarse aine: «Väike Illimar» vahendab meile Tuglase, aidamehe poja
lapsepõlve – Ahja mõisa eluolu 1890. aastatel.
Ta kirjeldab seda
üksildase loomuga väikese poisi uudishimulike silmadega. Ja selle, meie
silmis juba mõneti fantastilises maailmas elanud inimtüüpide ja nende
elujuhtumiste kirjeldus on küll niisugune, et tahaks uskuda kõike. Isegi
Hull-Juhanit, Kolli-rätsepat, Pöta-Tõnist ja Sea Nun’nut,
teistest – emast ja isast! – rääkimata. (Toomas Haug)