käsitleb eelkõige kultuuri-, kunsti- ja eetikaküsimusi.
Luule on hääleta laul
Luuletus sai alguse muusikast, laulust. Kui laul pages raamatusse, kaotas ta oma viisi, kaotas oma hääle, ja muutus luuletuseks. Seda, mida ennem kuuldi kõrvaga, nähti nüüd silmaga. Luuletus on laulu kõrval nagu tiivutu lind, nagu ,,haige tiivaga lind". Luule on nagu jooksja jaanalind või kitkutud kana lendava ja laulva lõokese kõrval. Ainult väga hea või hingelähedane luuletus jõuab ka silmade läbi loetult lugeja sees laulma hakata. Luule on hääleta laul. Luulet kirjutatakse intiimseks lugemiseks, raamatust, silmadega. Silmade jaoks kirjutatud luule kuulamine kõrvaga on sageli piinlik ja piinav: hääl rikub luuletuse vaikuse. Seda tahtsin ma öelda.
