Mu Eestimaa, oh looda:
Ka ajad muutuvad!
Meil tulevased tunnid
Veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Pää kõrgess’!
Aeg annab arutust!
Koidula luuleraamatu saatesõnas meenutab Joonas Hellerma vabariigi sajanda sünnipäeva aastatagust pühitsemist Paide kirikus:
„Paide meeskoor laulis teenistuse alguses Lydia Koidula ja Aleksander Kunileiu „Mu isamaa on minu arm”. Nende kaeblik ja kõrgustesse pöörelnud hüüd: „mu isamaa, mu isamaa!” heliseb mul siiani kõrvus. Justnagu oleks isamaa kusagil kaugel, tabamatuses, kõrgel taevas. See oli korraga melanhoolne ja kurb, laulus kandus kirikusaali tunne ühest vanast maailmast, isast ja emast, vanaisast ja vanaemast, nende isadest ja emadest ja nii muudkui edasi. Ometi oli selles nukruses ka ülendav puudutus, mis sulatas südamepõhjast lausa pisaraid. Isamaa, sellel pole midagi pistmist plakatite, loosungite, valimiste, kellegi tõe või õigusega. Ei, isamaa on midagi, mille oleme enamasti hoopis unustanud. Ta elabki kusagil kihistuste all, nagu salajane jõgi, üks kauge sündmus aegade vaikusest.
Nii seisime seal kirikus ja koori hüüd „mu isamaa, mu
isamaa” viis kuulajad kujutluses kokku ühe teise aja ja teiste
inimestega. Neid ammu lahkunud vaime ühendab meiega üks armastus. Seegi
armastus on otseselt sõnastamatu, olematu, sest igaüht puudutab see
erinevalt. Aga see armastus saab alguse just siit, Eestimaalt, selle
taeva alt.
Koidula on
romantikute seast. Ta kutsub oma luules saavutama üksmeelt ja julgustab
eneseusku, suunab haridusele ja õpetusele, põlgab rumalust, rõhutab
voorustena tõsidust ja truudust. Lisaks paneb ta südamele hoida oma elu
õnne salajases ja olla avatud armule, milleta päris tõelist õnne vist
polegi. Inimese õnn on saladus, igaühe tee temani on kordumatu.”
