Kuid Graal – kas pole see natuke teine asi? Kas teda, seda Graali ongi? Miks kummitab ta aastasadu ja keegi pole teda õieti katsuda saanud, ja mõned on tema nägemisest jäänud pimedaks? Jah, kas ta on? Ja kui on, siis kelle jaoks ja kus? Üldtuntud versioon räägib Kristuse verest, mis korjati ristipuult.
Aga kui ma paarkümmend aastat tagasi sain esmakordselt teada versioonist, et Graal oli tegelikult Maria Magdalena & Jeesuse laps, loode, ihuvili, siis olin korraks nagu puuga pähe saanud. Ma sain maailma ajaloost äkki aru, mis sest, et juhuslikul moel. Loomulikult nägin siis ka Euroopa Liidu tekkelugu ja Brüsseli instantse hoopis uues valguses.
Ja veel üks kord puutusin Graaliga kokku – Bulgakovi “Meistrit ja Margaritat” tehes ja seks otstarbeks süvenenumalt gnostilisi legende uurides.
Nüüd siis siingi – ja veel kuidas – Krahlis “Graal”! Arvan, et teatri nime ja ühe universaalsema müüdi kokkulangemine ei ole juhuslik. Graal omandab oma näo teatrimaterialisatsioonis. Graal võib olla mitte ainult arengumaid äratoitev taevamanna, ta võib olla ka üks kauni näitlejanna esmapilgul juhuslik käeviibe. Üks Euroopa kultuur ja üks pisiteater osutuvad vahel kahtlaselt isomorfseteks. Nad peegelduvad teineteises nagu veetilk veetilgas, kui klassikalist metafoori laenata. Mis oskan lisada? Kanapimedal hommikul, kui siin Kadrioru hämarusest valgustub pikkamööda välja Vatikani saatkond? Tundub, et teie ette satub näide avatud teatrist, mis omal moel otsib tarkade kivi. Alkeemia puhul polegi ju tulemus tähtis. Oluline on tee, protsess, opus. In progress.
Mati Unt
