Nende väljamõeldud elulugude külakalmistult jutustamises, murtuna värssideks, võib näha kolme peamist eesmärki.
Esiteks on ilmselge ja üsna monumentaalne taotlus läbi kirjutada eestlaste (muidugi ränk, traagiline) minevik, niisiis luua rahvuslikele traumakogemustele luulendatud narratiive ja sellega ühenduses teatud mõttes ka ajalugu erinevate inimsaatuste kaudu.
Mats Traat on enda sõnul kirjanik, kes püüab jäädvustada aegade ja eluviiside kadumist: „Kirjanikud ongi kadunud aegade otsinguil”.
Harala
elulood, avades paralleelselt või järgemööda peamiselt XX sajandi Eesti
väga erinevaid ajajärke, suuremaid või väiksemaid sündmusi, mis kõik
mõjutavad väga lihtsaid inimesi, toovad mineviku siiasamma, lähedale nii
ajaliselt kui ruumiliselt, näidates ajaloo tihedat seotust iga
individuaalse saatusega. (Brita Melts)
