Exegi monumentum
Ausamba rajasin ma endal' eluaegu,
ta juurde rahvarada rohtuda ei saa,
ju kerkib kõrgele veel uhkemini praegu
kui Aleksandri sammas ta.
Ei, täitsa ma ei kao! Maailma kõrvus helab
ka üle aegade mu luulekandle keel –
mu nime tuntakse, niikaua kuni elab
kas või üksainus laulik veel.
Ning hiigla-Venemaa mind mainib ühtelugu,
mu nime kuulda võib kord koduhõimu suus
küll slaavi lapselaps, küll soome rahvasugu,
kalmõkk ja tundrate tunguus.
Mind rahvas armastab seepärast ajapikku,
et äratasin head, mis rinnas unarul,
et laulsin priiusest, et hoidsin inimlikku
autunnet julmal ajastul.
Oh kuula jumalat, mu vaba muusa! Paiska
peast vanik! Tühine on tunnustus ja laim –
ükskõikselt loobu aust ning ära sõnu raiska,
kui vaidleb rumaluhke vaim.
(1836)
