Emily DIckinsoni luule on selgelt intonatiivne; pea igas luuletuses kõlab äratuntavalt tema enda hääl - kord lapselikult hele, kord terav, kuiv ja pilklik, kord jõuliselt dramaatiline, kord vaikne ja õrn. Ekstaatilised pursked vahelduvad eleegiliste ridadega, ülemeelikus ülevusega. See on näitleja hääl, mis mitte lihtsalt ei kõnele, vaid kõneleb sulle; mitte pealtkuuldud jutt, vaid sisim avaldus. Luuletaja värssides intiimselt avalduv erk loodusetaju ja valdav surma, teispoolsuse, igaviku ja kõiksuse teema on andnud põhjust teda pidada küll romantikuks, küll müstikuks, transtsendentalistiks ja meditatsioonipoeediks.
Tema parimad metafüüsilised luuletused on lakooniliselt pingsad, tulvil elektrilisi pause ja sädelevaid paradokse; need on Vaikusest käristatud Sõna, võimsalt tõestamas omaenese jõuetust edasi anda inimkogemuse täiust. (Tõlkija Doris Kareva järelsõnast)
