Francois Mauriac "Endise aja nooruk"

Mauriaci looming - tema maailm - pole siiski midagi kergesti omaksvõetavat, nagu võiks oletada ta kirjandusliku karjääri põhjal. Juba väliste tunnuste poolest on see maailm küllalt suletud: kodanlik, katoliiklik, provintslik. Samas ei leia sealt seda turvalisust, stabiilsust, mida need määratlused ehk oodata lubaksid. Lugeja ei tunne end selles mugavalt. /---/ 

Lõpuks veel mõni sõna nende kaante vahel leiduvate romaanide kohta.

„Galigai“ on Mauriaci teine pärast sõda kirjutatud romaan ja selle ilmumine 1952. aastal põhjustas protestikirjade voolu autorile. "Kristliku moraali" kaitsjad süüdistasid Mauriaci, et see kujutab lausa ,,Saatana promiskuiteeti Jumalaga". Kirjanduskriitikud omakorda heitsid ette romaani staatilisust, nõrka konstruktsiooni. Esimeste etteheiteid aimates oli Mauriac kirjutanud selgitava järelsõna. Mis puutub ,,Galigai" piltide ebaromaanilikku staatilisusse, siis võib selles näha ka vana Mauriaci tagasipöördumist noore - luuletaja - juurde. 

,,Galigail" on muide üsna ilmne analoog - üks Mauriaci kirglikumaid romaane "Saatused", ja küllap sobib see, mis ta on öelnud tolle peategelase kohta, avama ka Gilles Salone'i ja Nicolas Plassaci tähendust: nad on kaks vastandlikku osa temast endast. 

"Endise aja nooruk" - François Mauriaci luigelaul - on juba päris otsene tagasivaade oma noorusesse, kujunemisikka, sellesse õrna ja muutlikku aega, mida ta hindas üle kõige. (André Rousseaux on ühe Mauriaci-käsitluse pealkirjastanud: ,,François Mauriac ehk pikaleveninud noorukiiga"). Muidugi ei maksa romaanis näha autentset autobiograafiat vähemalt mitte rohkem kui Mauriaci kogu loomingus.

T. Õnnepalu järelsõnast