Ka kõige pikem koolipäev saab
ükskord läbi, garderoobipuuridest hajub lärm ja õhtu kaledas
elektrivalguses keerab koristaja halli koreda kaltsu ümber pika harja.
Roheline, kulunud põhjaga spordikott rändab koridorinurgast korrapidaja
laua juurde koos ühe üksikuks jäänud kindaga ja kortsus kaelarättidega
tüdrukute riietusruumist. Elupuuheki varjus korrusmajade poole kõndides
vaatab koristaja üles, et näha tähti, aga tema näole kukuvad öö esimesed
pehmed tuisuhelbed. Koristaja mõtleb kaugetest galaktikatest ja
universumi lõpmatusest, kõigest sellest, millest kirjutatakse ajakirjas
Horisont. Kolhoosi laudas hoiab poisi ema lehmast välja rippuva vasika
jalgadest ja keerab teda suure looma ihus, oma õppinud loomaarsti jõuga,
õrnalt, et mitte loo
male haiget teha, ja mõtleb oma vanemale pojale,
kes kaugelt maalt ikka veel ei kirjuta, külmunud kõrbest, üksildaselt
kosmodroomilt keset lõputut lagedat. Ometi mitte Afganistanist. Mitte
Afganistanist, leiab ema end imestavalt, häälega kordamas, milline
vedamine, milline õnn, lehm silitab roosa keelega pikast sündimisest
hingeldavat vasikat. Värske allapanu, verise lootekoti ja lauda lõhnad
panevad ema pea ringi käima, ta põlvitab lehma jalgade juurde maha ja
tahab kukkuda märja vasika mustade silmade öhe.
Lilli Luuk (snd 1976) on Eesti kirjanik. 2018. aastal sai ta Tuglase novelliauhinna oma novelli „Auk“ eest. See oli ühtlasi ka tema esimene trükis ilmunud teos. 2021. aastal sai ta sama auhinna novelli „Kolhoosi miss“ eest ning 2022. aastal võitis tema esimene romaan „Minu venna keha“ ajalooliste romaanide võistlusel III koha.
Novellikogu sisaldab järgmisi novelle:"Elu nagu filmis"
"Poisid lumes"
"Kolhoosi miss"
"Purunematud"
"Windows 95"
"Mäed"
"Uus perenaine"
"Veneetsia"
"Kivi"
"Täid"
"Ohud rattaga sõites"
