Legendaarne investeerimisguru Michael Lewis alustab oma raamatut "Wall Streeti pokker" nõnda: oli 1986. aasta algus. See oli minu firma
Salomon Brothersi allakäigu esimene aasta. Meie juhatuse esimees John
Gutfreund tõusis oma lauast ja läks jalutama. Mingi kõhedust tekitav
kuues meel juhatas teda ikka just sinna, kus oli parajasti kriis.
Gutfreund paistis haistvat raha kadumist.
Ta oli viimane inimene,
keda pingul närvidega maakler näha tahtis. Gutfreundil oli komme selja
tagant ligi hiilida ja üllatada. Talle see meeldis, sulle mitte. Sinu
lähiümbrus hakkas tõmblema nagu langetõbiste palat. Inimesed teesklesid,
et on paaniliselt hõivatud, jõllitades samal ajal pingsalt punkti otse
su pea kohal. Peas lõi plärisema äratuskell: Gutfreund! Gutfreund! Gutfreund!
Tol
1986. aasta päeval tegi Gutfreund aga midagi kummalist. Selle asemel,
et meid kõiki kabuhirmuga täita, siirdus ta otsejoones Salomon Inc
juhatuse liikme ja ühe Salomoni parima võlakirjamaakleri John
Meriwetheri juurde. Sellest, mida Gutfreu
nd ütles, on saanud Salomon
Brothersis legend ning lahutamatu osa firma korporatiividentiteedist. Ta ütles: „Üks käsi, miljon dollarit, ei mingeid pisaraid.”
Meriwether
sai otsekohe aru, mida see tähendab. Wall Streeti kuningas tahtis
mängida miljoni dollari peale ühe käe jagu mängu, mida kutsuti Wall
Streeti pokkeriks. Kuid Gutfreundi väljakutse tegi sedapuhku kummaliseks
panuse suurus. Tavaliselt ei ületanud see sadat dollarit. Miljon oli
ennekuulmatu. See paistis olevat täiesti arulage. Tähendab, mõnes mõttes
selles asja iva oligi. Gutfreund oli Wall Streeti, Meriwether aga mängu
kuningas.
Wall Streeti pokkeri mängija aukoodeks meenutas
revolvrikangelase oma. Sestap tundis Meriwether kohustust mängida. Ent
ta teadis, et see on lollus – temal polnud midagi võita. Võidu korral
läheks Gutfreund endast välja. Kui Meriwether aga kaotaks, tähendaks see
miljonit dollarit vastu pükse. See oli hullem, kui ülemuse vihastamine.
„Ei,
John,” ütles ta. „Kui me selliste arvude peale mängime, tahan mina
päris raha peale mängida. Kümme miljonit dollarit. Ei mingeid pisaraid.”
See
lugu leidis aset keset nüüdisaegset kullapalavikku, mil eales varem
polnud sedavõrd paljud ühegi oskuseta kollanokad teeninud sedavõrd palju
raha, kirjutab „Wall Streeti pokkeri“ autor Lewis. Tegu on ühe kirkaima
tolle kümnendi kokkuvõttega, mis pakub värvikat ülevaadet toonastest
sündmustest täis ennekuulmatut korruptsiooni, valesid, reetmisi,
pisaraid ja pettumusi.
