Raamatu peategelane Petšorin on noor ja nägus ohvitser, kellel oleks
elus justkui kõik olemas. Ometi tunneb küüniline ja kirglik mees
pidevalt igavust ja seletamatut igatsust millegi kaugelasuva järele.
Seda püüab ta leevendada rohkete naisvallutustega, aga mõistab peagi, et
ei ole võimeline kellessegi jäägitult armuma.
Ta riskib oma eluga
duellidel ja Vene ruletis, aga saab aru, et ka see ei tekita temas
mingeid emotsioone või elujanu.
Kuid kas Lermontovi aja (19. sajandi) kangelane erinebki palju meie aja inimesest?
