26. sajandi Ühtne Riik on üles ehitatud ratsionaalsusele ja korrale. Klaaslinnas, mida juhib kõikvõimas Heategija, puuduvad isiklikud vabadused ja nimede asemel on inimestel numbrid. Kaotatud on primitiivsed instinktid, kirg ja loovus. Isegi loodus on surutud linnast välja, Rohelise Müüri taha. Ent oma õuduseks avastab päevikuvormis romaani peategelane D-503, et tunneb endas tärkamas kõige ebaloogilisemat ja keelatumat emotsiooni – armastust.
Jevgeni Zamjatini (1884–1937) haarav ulmeteos pani aluse düstoopiaromaani žanrile ja oli suureks inspiratsiooniks George Orwelli raamatule „1984“. 1921. aastal kirjutatud romaan avaldati kõigepealt New Yorgis ingliskeelses tõlkes (1924) ja selle täielik venekeelne tekst alles aastal 1952 samas linnas.
Järelsõna on kirjutanud David Vseviov.
Romaan oli kunagises Nõukogude Liidus keelu all.
Lõik 17. leheküljelt: "Just selles ei suuda ma kuidagi mõtet leida. Ükskõik kui piiratud nende mõistus ka ei olnud, pidid nad ometi aru saama, et niisugune elu oli kõige ehtsam üleüldine mõrv - ainult aeglane, päevast päeva. Riik (humaansus) keelas ühe isiku tapmise, kuid ei keelanud pooleldi tappa miljoneid. Ühe isiku tapmine, s.t inimelude summa vähendamine 50 aasta võrra, on kuritegu, aga inimelude summa vähendamine 50 miljoni aasta võrra - see ei ole kuritegu. No kas ei ole see naeruväärne? Meil lahendaks selle matemaatilis-eetilise ülesande kümne minutiga iga kümneaastane numerus ja nemad ei tulnud sellega toime kõik nende Kantid kokku (kuna ühelgi Kantil ei tulnud pähe luua teadusliku eetika süsteemi, s.t sellist, mis põhineks lahutamisel, liitmisel, jagamisel ja korrutamisel)."
