Käesolev teos erineb kirjaniku muust loomingust, kuivõrd tegu on realistliku ja lüürilise lapsepõlveromaaniga. Ent rääkides kaheteistaastase Douglas Spauldingi suvest Illinoisi väikelinnas Greentownis, loob autor justkui terve inimelu mudeli ja pöördub seeläbi ikkagi täiskasvanud lugeja poole.
Kuldkollane võilillevein on kui kõige ilusa, meeldiva ja elus allesjääva sümbol.
Lõik 17. leheküljelt: "Isa hakkas naerma, ja lõunaoode oligi söödud ja nad läksid
tagasi puude varju viinapuumarju ja tillukesi metsmaasikaid otsima. Kõik kolm
küürutasid metsa all, käed liikusid edasi-tagasi, ämbrid muutusid raskemaks, ja
Douglas hoidis hinge kinni ning mõtles pingsalt. Jah, jah, jälle on ta lähedal!
Hingab mulle peaaegu kuklasse! Ära vaata! Tee tööd! Nopi marju, korja ämber
täis! Kui sa vaatad, peletad ta minema. Ära lase tal seekord kaduda! Aga kuidas
saab teda sundida selja tagant ära tulema, ettepoole, et võiks teda näha, et
talle otse silma sisse saaks vaadata? Kuidas? Kuidas?"
