Üle saja rolli filmides, kümned osatäitmised teatrilaval, suured preemiad ja väikesed läbikukkumised, tunnid lennukites, kuud proovisaalis ja aastad võtteplatsil – maha jäi sellest kõigest (lisaks ülesvõetud filmidele ja etendustele) hunnik makulatuuri ja määratu hulk teiste inimesi mälestusi.
Ei saa väita, et näitlemine oleks olnud tema elus esikohal. Juba oma esimeses intervjuus ütles 25-aastane Ulfsak, et kõige vähem meeldivad talle „bluff kunstis, suured sõnad“, aga kõige enam armastus ja sõprus. „Ma ei arva, et minu saatus oleks sedavõrd unikaalne, et sellest peaks kirjutama raamatu,“ ütles Ulfsak.
Ja ometi sõnas ta enne lahkumist lähedastele, et elulugu võiks siiski olla, tajudes ilmselt, et asi pole mitte tema isikus, vaid selles, et tal õnnestus kogeda midagi unikaalset, mida oleks ehk huvitav teistelgi teada.
Oli ta ju Eesti seni ainus sedavõrd rahvusvahelise haardega filmistaar.
Katkend 17. leheküljelt: "Sõpru oli noorel Ulfsakil palju, kuid lähedus Leonhard Lapiniga - Lapoga, nagu mõned koolivennad teda hüüdsid - mõjutas teda kogu elu. Nad elasid samal tänaval, Ulfsak alevi südames, Lapin aga rahvamaja poole minnes mõneminutise jooksutee kaugusel. Nad sattusid kokku esimeses klassis ja klappisid kohe, hakates esimesest päevast peale korraldama suuremaid ja väiksemaid sigadusi, nii et õpetaja käsutas nad lahku istuma. Igal suvel anti neile võimalus normaliseeruda, rahuneda, õppida tundma hea käitumise aegumatuid reegleid, ja iga aasta septembris kordus ikkagi kõik endisel moel: Lapin ja Ulfsak tulevad klassi, istuvad ühte pinki, korraldavad mingisuguse jama ning jälle vangutavad õpetajad päid ja kisuvad nad lahku."
