Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.
Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikav päiksekiir.
Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.
Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavad meid eel.
Näed neid sinirünkaid mere taga,
sinna manitses meid ükskord isa hääl.
Pilved vestlevad sääl jumalaga,
kuldne valgus luilab nende pääl.
Tule, tule! Üle valge neeme,
läbi helge päeva virvendab me rand.
Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
igavese päikse võrsuv and.
XIII noortelaulupidu "Püha on maa" ("Legendaarne" alates 6:05.15)
Joosep Susi "Suitsu nurk XXII – Heiti Talviku „Legendaarne“"
Sirp 20.06.2023
Teadagi käivad laulupidude traditsioon ja eesti luulelugu juba algusest peale käsikäes. Koorilaulu mõju luulekaanoni kujunemisprotsessile on määratu. Näiteks Juhan Liivi loomingust võib ju esile tuua palju erakordseid tekste, aga ennekõike on kultuuriteadvusesse – vähemasti nüüd ja praegu – kinnistunud mesipuu-luuletus. XIII noorte laulupeo ühendkoori repertuaari kuulub sedapuhku ka Heiti Talviku „Legendaarne“, millele on tänavuseks peoks seade teinud Tõnu Kõrvits, muusika Peeter Konovalovilt.
Annabel Parts "Ühe laulu lugu ⟩ «Legendaarne»: üks võimsamaid avaldusi eesti luules"
Postimees 12. juuni 2023
Kahtlemata üks kõige melanhoolsematest Eesti luuletajatest, nii sõnas kui kahetsusväärselt napis elus, on Heiti Talvik end eestlaste südameisse kirjutanud. Kuigi «Legendaarne» on üks vähestest rõõmsatoonilistest luuletustest, mille tema loomingust leida võib, säilib ka selles teatav kurbuse ja ängistuse hõng, mis erakordses õrnuses ja tähendusrikkuses end ilmutab. Väikese vennaga mererannal päikesekiirtes vahupärleid püüdes, kohtuvad omavahel kauge ja lähedane, manitsev ja sõbralik, väike ja suur. Ei saa salata, et kogu see ilu ilmneb Talviku luuleridades teatavas pühaduses.
Juhan Viiding esitab Heiti Talviku luuletuse "Legendaarne" (1981)
