Muhe ja ehe. Otsekohene, aus ja karismaatiline. Nõudlik, õiglane, hooliv. Nii korvpallurina kui ka treenerina tahtis Jaak alati võita, ja sageli võitiski.
Treeneritöö haripunktis juhtis ta Kalevi meeskonna 1991. aastal NSV Liidu meistriks ja Eesti koondise kaks aasta hiljem Euroopa meistrivõistlustel kuuendaks.
Nii palli- kui ka elumängu väljakutelt on ta lahkunud sirge seljaga, jäänud iseenda vastu ausaks ja oma põhimõtetele truuks.
Ta räägib selles raamatus õppetundidest, mida 66 aasta jooksul on kogenud.
Ma ei valinud hetki, millal pingutada ja millal mitte. Need, kes ütlesid, et läksin peaga läbi seina, valisid hetki. Ja nad ei saavutanud sellist tulemust, mida mina saavutasin. Kannatan hästi valu. Eks see sai alguse lapsepõlves. Pidin üksi hakkama saama, suurt perekonna või suguvõsa tuge pole mul olnud. Võib-olla tekitas seegi minus soovi teha kõike täiega. Hea ja halb, õige ja vale - kõik on mu enda tehtud. Ise ka vastutan. Olen vaba hing. (lõik 17. leheküljelt)
