Enne kui istuda näidendit kirjutama, valmistas Tšehhov väga kaua materjali ette. Ta kandis kaasas väikest paksu märkmikku, millesse ta kandis üksikuid, lennult haaratud või loetud, tema tegelasile iseloomustavaid lauseid. Kui oli kogunenud küllaldane arv üksikasju, milledest, nagu talle näis, moodustusid osad, ja kui ta oli leidnud iga vaatuse meeleolu, – siis ta asus kirjutama näidendit vaatuste kaupa. Tegelased olid talle täiesti selged, kusjuures tema kirjutamismaneeri juures nad jäid kogu näidendi kestel muutumatuks. Mingisuguste „ümbersündimistega“, milledesse ta ei uskunud, ta ei tegelenud. Sündmused näidendeis roomasid, nagu selle ajastu elugi, loiult, nähtava loogilise seoseta. Inimesed tegutsesid rohkem juhuste mõju all, ise nad oma elu ei ehitanud.
Teine – labasus haarab pikkamööda oma kätte võimu tundlike, õilsalt tunnetavate inimeste üle.
Kolmas – tulekahi naabruses, kogu tänav on tules; labasuse võim on sügavam, inimesed nagu siplevad oma elamustes.
Neljas – sügis, kõigi lootuste purunemine, labasuse triumf. Inimesed on nagu malendid nähtamatute mängijate käes. Naeruväärne ja liigutav, õilsus ja väiklus, mitterumalus ning jaburdus põimuvad ja omandavad erilise teatrilise helisevuse, – inimhäälte ja välishelide harmoonia – kuskil viiul, kuskil tänavalauljanna harfiga, seal äkki tuul ahjus, aga seal – tulekahjusignaalid. (Endla teatri lavastuse "Kolm õde" kavalehelt)
Näidendite kogumiku sisukord:
"Ivanov"
"Kajakas"
"Onu Vanja"
"Kolm õde"
"Kirsiaed"
