19. sajandi keskpaiga talurahvaliikumised on eestlaste ajaloolisse minapilti paljuski talletunud Eduard Vilde meisterliku proosaloomingu kaudu. Nende seas on kesksel kohal romaan „Mahtra sõda" (esmatrükk 1902), mille sündmustik keerleb Mahtra mõisas 1858. aastal toimunud vastuhaku ümber, kui kohalikud talupojad kogusid lähinaabrusest 700-800-mehelise väe ja astusid kohalekutsutud karistussalgale vapralt vastu. Vilde teeneks on kirjandusteadlased pidanud 19. sajandi Eestimaast mitmekülgse ja kõiki ühiskonnakihte avava pildi andmist. Vilde loomingu puhul on esile tõstetud ka rohke dokumentaalse ainese ilukirjandusteostesse toomist.
Vildet on läbi aegade tunnustatud kui eesti kirjanduse kõige meisterlikumat realistlikku proosakirjanikku ja „Mahtra sõda" on tema sellelaadse loomingu tipp nii oma dramaatilise sündmustearengu kui ka elavalt kujutatud karakteritega.
Esimene, kes tallis käsile võetakse, on see viieteistkümneaastane teomees, kes ei taha õigeid vagusid künda. Ta lõdiseb kui haavaleht, nutab, kui sünniks talle suur ülekohus, ega mõista ärevuse pärast oma püksinuppe lahti teha, vaid nahistab särgi preesi kallal, nagu oleks selle lahtipäästmist vaja. Vahimees läheb talle appi. See mees teab, mis vaja. Varsti on poisi punane ihu paljas ja saab ruttu veelgi punasemaks. Ta karjub nii, et kogu mõisaõu kajab. Esimesed hoobid panevad ta karjuma, järgmised juba röökima. Inimesed, kes õues liiguvad, kahvatavad ja jooksevad ruttu tuppa. Naisterahvad pistavad näpud kõrvadesse ja poistel kukub süda saapasäärde. Parun Heidegg aga seisab tallis karjuja juures, näeb, kuidas iga hoop verise vorbi selle ihusse lõikab, ja julgustab peksvat vahimeest taga, et ta mitte õigust silmast ei kaotaks. Parun Heidegg ei taha ega tee ju muud kui õigust. Süüdlasi peab karistama, muidu lähevad inimesed hukka. (katkend 17. leheküljelt)
