Kaire-Külli Vaatmann "Visa hing Ott Kiivikas"

On igaühe enda asi, kas hakata lompi kukkudes virisema või võtta jalad paljaks ja pigistada varvaste vahelt porivorste. Inimesi eristab üksteisest huumorisoon ja eelkõige oskus iseenda üle naerda. Nii ongi, sa kas naerad või nutad. Ott Kiivikas naerab.

See raamat on lihastest, sitkusest, piitsast ja präänikust, lihastest, higist, armastusest, pisaratest, lõputust naerust ja muidugi lihastest.

Ja mulle meeldis käsitööle iseloomulik nokitsemine, rahu ja kes- kendumine. Enam ma sellist teraapiat ei harrasta, nüüd on mul teised meetodid, näiteks jõutrenn. Toona aga tegelesin sellega vabatahtlikult ja heameelega. „Sa oled päris osav," aitas mu innukusele kaasa ka Nanni kiidukõne. Eks meie pereliikmed juba mõistsid mind mõjutada. Kiit- mine oli just see võlurelv, millega nad mind vajaduse korral kas rajalt kõrvale tõmbasid või rajale tagasi upitasid. „Ott, sina saad selle asjaga kõige paremini hakkama, tule mulle appi," ütles ema alatasa. (lõik 17. leheküljelt)