Kust algab allakäigutrepp, millele on astunud teose üks peategelasi 16-aastane Birgit ja tema semud? Kust tulevad Sindi ja Kaagvere erikooli kasvandikud?
Paljude võimalike vastuste hulgast on autori tähelepanu keskmes vanemate egoism oma mitmekesistes, paiguti vastandlikeski avaldumisvormides.
Me ju lausa usume, et nii peabki oma elu mööda saatma: üksteisel külas käima, vastastikku kuramuse viisakad olema, sabata ja sarvedeta seltskondlikku konversatsiooni arendama, vanade naljade üle naerma, klatšima ja nii edasi ja nii edasi. Ei, stopp, klatšimine on veel üks paremaid nähtusi, siis kuuled vähemalt midagi, mida sa veel ei teadnud või millele sa ise poleks tulnudki. Mu vanas koolis oli klatš sajandi tasemele arendatud. Seal võidi sulle silmapilk ette kanda, kes kellega käib, kes kellega magab, kelle mees sai ametikõrgendust, kelle mees joob liiga palju, keda direktor soosib ja keda mitte, kes oskab lapsi õpetada ja kes ei oska. Kuidas on klatšiga siin koolis, seda ma veel ei teadnud, mu kokkupuuted kolleegidega olid seni liiga põgusad olnud. Aga see pidi varsti selgeks saama. (katkend 17. leheküljelt)
