Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää teos alla rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile „Seitsmes rahukevad”.
Minagi tõstsin öösiti pea padjalt ja kuulatasin, ega tankid ei tule. Sellest üldiselt ei räägitud, seda häbeneti endale tunnistada ja teistele välja näidata, see oli salahirm ja hirmu pidev võitmine. See kõigeks valmisolek liitis müüjat kirjanikuga ja arsti torumehega nagu vereringe, ühendas inimesed rahvaks võib-olla rohkemgi kui kõik isamaakõned kokku.
1991. aasta augustis oli mahedaid päevi, mis puudutasid elavat ihu nagu sametkardinad. Mida need kardinad enda taga varjasid, polnud teada. Mingi liikumine nende kardinate varjus toimus, kuid näha seda polnud. Suured valged suvepilved ujusid üle taeva, nagu poleks riikide erihuvisid, ei poliitikat ega majandust, salateenistusi ega salajasi ringkirju maailmas olemaski. (katkend 17. leheküljelt)
