HAMLET: Mind ära, palun, pila, koolivend: sa tulid küllap vist mu ema pulma.
HORATIO: Tõepoolest, prints, see järgnes õige kähku.
HAMLET: Sääst, sääst, Horatio: nii peiepraed külmroaks veel pulmalauda kõlbasid. Ma pigem kohtaks taevas verivaenlast, kui et siin seda päeva näha sain! Mu isa! Vahel on, kui näeksin teda.
HORATIO: Kus, kallis prints?
HAMLET: Mu vaimusilma ees.
HORATIO: Kord nägin teda: tubli kuningas.
HAMLET: Ta oli inimene, igas asjas; ei temasarnast mina enam näe.
HORATIO: Ma möödund ööl vist nägin teda, prints.
HAMLET: Sa nägid? Keda?
HORATIO: Kuningat, te isa.
HAMLET: Mu isa! Kuningat!
HORATIO: Teil leevendagu hetkeks hämmastust te ergas kõrv, et võiksin jutustada, neid mehi tunnistajaiks kutsudes, sest imest teile. (katkend 17. leheküljelt)
