«Vanamees ja meri», Hemingway tuntuim teos, ilmus esimest korda 1952. aastal ning tõi autorile Pulitzeri auhinna; kindlasti oli sellel raamatul oma osa ka Hemingwayle Nobeli auhinna määramisel.
Algselt oli autoril suurejooneline plaan kirjutada mahukas triloogia ehk suurromaan mere, õhu ja maa elementide taustal. Paraku jäid teised romaanid üksnes kirjaniku kujutlusse, paberile jõudis üksnes nn mereromaan.
Ehkki pealtnäha on tegu lihtsakoelise looga vana kaluri kalapüügiretkest, mis kujuneb tõsiseks emotsionaalseks katsumuseks, on «Vanamees ja meri» tegelikkuses rikas teos, mille sisemine keerukus iseloomustab suurt kirjandust. Hemingway armastab retoorikat ning apelleerib tihti lugeja tunnetele, sentimentaalsusele.
1954. aastal on ta seletanud: «Ma püüdsin kujutada reaalset vanameest, reaalset poissi, reaalset merd ja reaalset kala, ja reaalseid haisid. Aga minu kujutatud elutruuduses ning ehtsuses tähendavad nad ka palju muud.» Tõsi ta on: tegu on mitmeplaanilise ja mitmetähendusliku mõistujutuga, kus kujutatakse inimest, alistamatut kaotajat, oma eluvõitluses, samuti aga ka inimese ja looduse igipõlist vastandlikkust ja samal ajal ka ühtekuuluvust.
Vanamees jõi aeglaselt kohvi. Enne õhtut ei olnud tal midagi muud loota ja ta teadis, et ta peab kohvi lõpuni jooma. Juba pikka aega puudus tal söögiisu ja ta oli ammu loobunud toidupoolise kaasavõtmisest. Tal oli paadininas veepudel ja muud ta päevaks ei vajanudki.
Poiss jõudis sardiinide ja kahe ajalehte keeratud söödaga tagasi ja nad läksid jalgrada pidi alla paadi juurde, tundes talla all liivas kruusakive, kergitasid paati ja lükkasid selle vette.
„Õnn kaasa, vana.“
„Õnn kaasa,“ ütles vanamees. (katkend 17. leheküljelt)
