„Augustis kohtume”, Gabriel García Márqueze viimane, seni avaldamata teos, kirjutatud talle omases stiilis, on ülistus elule, naudingu püsimisele aja möödumise kiuste ning naise ihadele. Ootamatu kingitus Kolumbia nobelisti arvututele lugejatele.
Gabriel García Márquez sündis 6. märtsil 1927. aastal Kolumbias Atlandi ookeani ranniku piirkonnas asuvas väikelinnas Aracatacas. 1982. aastal Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud autor avaldas kahekümneaastaselt oma esimese jutustuse „Kolmas alistumine” („La tercera resignación”) ning alustas järgmisel aastal ajakirjanikutööd. Rohkem kui poole sajandi vältel pidas ta neid kahte elukutset, lummatuna „kirjutusmasina kibedast võlust”. Tema jutustamisanne on köitnud tuhandeid lugejaid.
„Maagilise realismi” suurkujuks peetud kirjanik on ise alati kinnitanud: „Minu romaanides ei leidu ridagi, mis ei põhineks tegelikkusel.” Gabriel García Márqueze sulest on sündinud üks märgilisemaid narratiivseid maailmu, mis 20. sajandil hispaania keeles loodud. Ta suri 17. aprillil 2014. aastal Méxicos.
Naine sai mehega tuttavaks ja tundis, otsekui oleks alati temaga koos olnud. Ta teadis, et mees on puhas, laitmatult riides, rahulike käte ja hästi hoolitsetud küüntega, ning hea ja ara südamega. Naine taipas, et tema suured kollased silmad hoidsid meest tagasi ega pööranud temalt nende pilku. Seejärel tundis ta, et on valmis astuma sammu, mida ta polnud terve elu jooksul uneski näinud, ja ütles otse:
„Kas lähme üles?"
Mees oli võimu kaotanud.
„Ma ei peatu siin," ütles ta.
Aga naine ei lasknud tal isegi lauset lõpetada. „Mina peatun," ütles ta. (katkend 17. leheküljelt)
