Monaghan hakkas tõusma, aga keegi haaras temast kinni; see oli välipolitseinik, kes seisis tema selja taga ning surus teda tagasi, pomisedes „Ügsmommeent, ügsmommeent,“ sigaret endal alumise huule küljes tilbendamas. Tema käed olid Monaghani õlgadel ja ametiside varrukal selgesti nähtav. „Mis see sinu asi on, konn,“ sõnas ta. Ohvitseri ja seersandi taga seisid teised prantslased ringis. Ka vana patronne oli seal ja püüdis teiste vahelt läbi trügida. „See on minu vang,“ ütles välipolitseinik. „Ma võin ta viia, kuhu tahan, ja jätta sinna nii kauaks, kui mulle meeldib. Mis on teil selle peale ütlemist?“
„Mis õigusega, monsieur?“ küsis ohvitser. Ta oli pikka kasvu ja kõhna traagilise näoga. Siis ma märkasin, et tal oli üks silm klaasist. See oli tardunud ja liikumatu, aga nägu ise oli võltssilmast veel elutum. Välipolitseinik heitis pilgu oma varrukasidemele, siis vaatas jälle ohvitseri ning koputas vastu puusal kõlkuvat püstolikabuuri. „Ma viin ta kuhu tahan teie kuradi täitanud maal. Kas või teie kuradi senatisse, ja annan teie presidendile jalaga tagumikku, et tehku tool tema jaoks vabaks, ja teie võite niikaua suud maigutada, kuni ma tulen ja teie peldiku jälle ära kasin.“ (katkend 17. leheküljelt, novellist "Ad astra")
