Näidendi aluseks oli piibliaineline müüt, kuid autor oli saanud impulsse ka Friedrich Hebbeli „Judithist" ja Oscar Wilde'i „Salomest". Tammsaare dekonstrueeris müüdi Juuditist kui jumalakartlikust Petuulia lesknaisest, kes päästab oma rahva vaenlase piiramisrõngast, ning asendas selle uurimusega üldinimlikest tungidest. Samas puudutas näidend ka aktuaalseid eetilisi ja sotsiaalseid probleeme: altruistlik versus egoistlik kangelaslikkus, rahvas versus üksikisik, allaheitlikkus versus vägivald, armastus versus võimuiha jne. (Anneli Saro "101 teatrisündmust", lk 82)
SRG raamatukogus leiab "Juuditi" teksti Tammsaare kogutud teoste 14. köitest.
JUUDIT: Mu koda jääb tühjaks, ma lähen ära. Nii tõesti, kui ma siin seisan, tahan minna.
SIIMEON: Aga kuhu siis, mu tütar? Kuhu tahad sa minna, Juudit?
JUUDIT: Mõtlen Iisraelile. Iisrael õhkab päästja järele.
SIIMEON: Peab siis naine Iisraeli päästma?
JUUDIT: Miks ei peaks ka naine Iisraeli päästma, kui see on Jehoova tahtmine? Igaüks meist peab katsuma Iisraeli päästa. Sellepärast jätan oma koja maha ja lähen.
SIIMEON: Kuhu?
JUUDIT: Siimeon, ära päri. (katkend 17. leheküljelt)
