„Elu ja armastus“ on küll senistest Taska ja Apollo koostööfilmidest parem, ent jääb algmaterjalile kõvasti alla: Tammsaare feministlike ideede rõhutamiseks pole jätkunud piisavalt julgust.
Sirp 23.02.2024
Stsenaariumi rikkus, mis on saanud osaks Rudolfile ja Eedile tegelastena, on jätnud aga filmi-Irma romaani-Irma kõrval vaeslapseks. Romaani-Irma armastus on irratsionaalne, väljaspool inimlikke käitumismustreid. Irma armastuse „absoluuti“ on analüüsinud 2019. aasta väljaande järelsõnas Eero Epner: „Rudolfi kurjusel .. [on] mehelik läte, ning sama võib ka öelda Raskolnikovi kohta, kelle vägivaldsust on väga raske ette kujutada naise sooritatuna. Sest naised on nii Dostojevskil kui ka Tammsaarel mõeldud millekski muuks. / Irma ja Sonja sarnasus on lühidalt kokkuvõetav ideega, et paratamatu kurjuse palge ees on ainus lootuskiir ennastohverdav armastus. [—] Kohtudes naisterahvaga, kes soovib ennast täielikult tühistada, seismaks absoluutse armastuse kaitsel, ei kohku aga Raskolnikov ega Rudolf mitte niivõrd naisesuse (rääkimata abielu) ees tagasi, vaid see, mis neid kohutab, on armastuse absoluutsus – sest säärane absoluut on kättesaamatu mitte ainult neile, vaid kogu inimkonnale.“
Romaanis on Irma oma puhtuses, headuses ja elujõulisuses Rudolfi täielik vastand. Pigem on ta Tiina kui Karin, võimaldades näha Rudolfi ja Irma lugu „Tõe ja õiguse“ viienda osa alternatiivlõpuna. Ka „Elus ja armastuses“ püüab Rudolf Irmaga maaelust lunastust leida, ent tal ei jätku piisavalt püsivust. Teda ei suuda motiveerida isegi Irma maagiline kuju, vähemalt mitte nii, nagu Indrekut Tiina, kellega koos Vargamäe kraav lõpuks ometi kaevatud saab.
Loe lähemalt...
