Tiit Hennoste "Kellele kuulub keel? ehk Kuus kildu Hando Runneli Wiedemanni auhinna puhul"

Kas ei ole Runnelil just nimelt õnnestunud ületada see keelelõhe – projektkeel vs. rahvakeel ehk lobakeel – ja saavutada süntees, kui mitte mõtetes, siis igatahes luules?

Sirp 23.02.2024

„Kellele kuulub keel?“ küsib Hando Runnel oma 1978. aastal Tapa keelepäeval peetud kuulsas kõnes ja sellest ilmutatud essees. Ja pärast keeletarkade, kirjanduse ja keelt rääkiva rahva kõrvalejätmist pakub vastuseks lihtsa tõe: „.. inimese olu on elamine keeles, et inimene ja keel on kaksainsus, neid ei saagi lahutada ega vastandada, üht teisele eelistada“. Sealt liigub luuletaja edasi keeleõiguse ja keelepoliitika juurde ning leiab, et keel määrab rahva, rahvas keelelisel alusel riigi ja riik peab keelt teenima, keelt kaitsma. Ehk siis: keel, rahvas ja riik on kolm­ainsus, kes/mis on olemas üksteise tõttu ja üksteise pärast. /---/

Runnel on ise luulekeelt määratlenud nii nagu paljud enne teda, vastandina argi(loba)keelele. Lobisemine on teadupärast vestlemine ilma erilise sihita, vestlemise enese pärast. Luuletamine on kõnelemine erilistest asjadest, ühe Runneli terminiga projektkeel, „sellega räägitakse unistuste­keeles, sellega kõneldakse tuleviku­keeles, räägitakse selle ühiskonna keeles, mida loodetakse ja millest unistatakse ehitades.“ Need kaks keelt, kaks registrit, lõhestavad keele ega ole Runneli enda sõnul sünteesitavad. Kirjanik peab valima. 

Loe lähemalt...