Kui mitu korda olen sind tapnud ja ellu äratanud
imelikust haledusest nagu avaneb kääksuv värav
hilise kojutulija ees nõnda olen avanenud mina
ja läinud lukku kui valutad minu sees
Kui mitu korda oled sina mind tapnud ja ma olen
ellu ärganud kui tapmiseteadvus sind muredaks
muserdas Näen tulevikus unustatud õhtut
sinu puudumist kui väljatõmmatud hammast
öö poole pöördumas on tee (luuletus 17. leheküljelt)