Ene Mihkelson "Kaalud ei kõnele. Valitud luuletusi 1967-1997"

Ene Mihkelson (21.10.1944–20.09.2017) tuli eesti kirjandusse 1970. aastate teisel poolel luuletajana, kriitiku ja kirjandusteadlasena juba 1970. aastate alguses. Tema varane viljakas luulelooming oli omas ajas erandlik. Kõnekeelest tuletatud rütmi ja allegoorilisuse tõttu ei sarnanenud see ei arbujate sümbolismi ega 1960. aastate põlvkonna vabavärsiga. 

Vaadates tagasi rohkem kui tosinast kogust koosnevale luulepärandile ja lastes seda valgustada hilisemal proosaloomingul, on Hasso Krull iseloomustanud seda leinaluulena ajaloo varemetel. (Ene Mihkelsoni Seltsi kodulehelt)

2000. aastal ilmnud valikkogus on luuletused kogudest
"Selle talve laused" (1978),
"Ring ja nelinurk" (1979),
"Algolekud" (1980),
"Tuhased tiivad" (1982),
"Igiliikuja" (1985),
"Tulek on su saatus" (1987),
"Elujoonis" (1989),
"Võimalus õunast loobuda" (1990),
"Hüüdja hääl" (1993) ja
"Pidevus neelab üht nuga" (1997).

Valge kala ujub läbi metsa
pilv hääletus ookeanis
Ma olen selle kala südames (luuletus 17. leheküljelt)