Ühel talveõhtul, kui ühiselamu raske uks ta selja taga kinni prantsatas, oli ta sattunud lumesaju sisse, mis põhjatuse pehmelt ja valgelt maa peale libistas. Oli hiline aeg. Segitrambitud tänaval polnud enam ühtegi jälge, nagu oleks ta maailmas esimene inimene, kes puutumatusse oma raske keha vajutab.
Oli see eelharjutus? Alatasa ilmuv korduvuse aimus? Eelharjutus üheks kaugeks mereäärseks juuniööks, mil ta tundis umbes sedasama ainulisuse tunnet, mäletamata -- ühel talvel, nooruses, nõnda juba oli.
Lumi on puhas, võis ta nentida. Lumi on valge. Lumi on nii külm, et vaid su enese ihu soojus kasvatab habrast elususe ringi. Vahest oled vaid puu, mis mahlade tarretusvalus enesest teada annab. Lumi, milles kõik, kellega iganes kohtud, on sinu poole teel. (katkend 17. leheküljelt)
