Meie praegune arusaam universumi keemilisest koostisest põhineb Vene teadlase Dmitri Mendelejevi (1834–1907) loodud keemiliste elementide perioodilisustabelil.
Tähtsa teadusavastuse sünniks ei läinud vaja keeruka sisseseadega teaduslaborit ega paljusid eksperimente, Peterburi ülikooli keemiaprofessor mõtles selle välja oma kirjutuslaua taga. 1860. aastatel reastas Mendelejev kõik keemilised elemendid – mida siis teati olevat 62 – nende aatommassi ja omaduste järgi tabelisse.
Mendelejevi tabel mitte ainult ei ennustanud toona veel avastamata ainete olemasolu, vaid andis keemikutele sügavama arusaama aatomitest enestest. Järgneva 150 aasta jooksul on leitud ja sünteesitud uusi elemente, nagu näiteks argoon, boor, neoon, poloonium, radoon.
Raamatus käsitletakse ükshaaval kõiki nüüdseks tuntud 118 keemilist elementi.
Autor James M. Russell kirjeldab üksikasjalikult elementide avastamist ning tutvustab nende omadusi ja kasutusalasid tänapäeval.
Heelium moodustab Päikese massist ligikaudu 24%: tähe
ekstreemsete temperatuuride käes osalevad vesiniku tuumad
termotuumareaktsioonis ning moodustavad heeliumi. Selle käigus vabaneb tohutul
hulgal energiat ning sellest võib kujuneda lõppematu ja loodussõbralik
energiaallikas tuleviku nõudluse rahuldamiseks, kuigi termotuumareaktsiooni
jäljendamiseni kulub Maa peal arvatavasti veel mitmeid aastakümneid. (katkend 17. leheküljelt)
