Olles endale püünel koha välja kirjutanud, võivad klassikud nüüd teha täpselt seda, mida süda soovib. Nende sõnum on aga ikka selge ja elutöö kõrgeimat tunnustust väärt.
Sirp 23.02.2024
Kui algaja kirjandushuviline võtab pähe alustada tutvust Arvo Valtoni loominguga tema „Kogutud teostest“, võib teda üsna pea tabada äng. Kahaneva lugemisvalmiduse juures näib juba sellise mahu läbilugemine olevat elutöö. 24-köiteliseks kavandatud „Kogutud teoseid“ on aga praeguseks ilmunud 30.
Nõnda on, et kui aeglasem lugeja alles hoogu võtab, on kirjanikul järgmine raamat juba ilmunud. Meenub antiikfilosoofiast tuntud Zenoni apooria, Achilleuse ja kilpkonna võidujooks: olgugi kilpkonnale antud edumaa, ei jõua Achilleus talle järele ega temast mööda, ja nii kuni lõpmatuseni. Kuid „kogutuid“ vaadates näib, et mõnigi kord on koguja Valton kirjanik Valtonist mööda läinud, näiteks avaldanud „kogutuis“ novelle või ka muud, mis pole varem ilmunud. „Kogutud teosed“ on soovituslik pigem „edasijõudnud“ lugejale, kuid ka sellele, kes ühe või teise teose kohta juurde tahab lugeda. Selle olulisim väärtus seisnebki autori kommentaarides, ka tsensuuri hambusse jäänud kärbete lisamises ning muidugi asjatundlikes järelsõnades, mille autoreist olgu osa siin nimetatud: Pärt Lias, Maie Kalda, Toomas Liiv, Tunne Kelam, Villem Alttoa, Haljand Udam, Linnart Mäll, Jaan Undusk, Aleksei Turovski. Koondatult saaks järelsõnadest esindusliku ja kõikehõlmava köite Valtoni loomingust, elust ja tegevusest üldse. Kõik üksiküritajad jäävad mosaiigi kildudeks, nagu siinnegi ülevaade, kus pakun välja mõned märksõnad.
