Mälu on nagu emamesilane tarus: ema hoiab taru koos, tema kaudu määratlevad ennast ülejäänud mesilased.
Sirp 8. märts 2024
Kust ikkagi pärineb see tarmukas tsitaat? Selle leiab Konstantin Pätsi esimesest väikesest tõlkeraamatust, täpsemalt selle veelgi väiksemast saatesõnast. Pätsi kõige esimeseks tõlkeraamatuks oli käsiraamatuke „Kuidas mesilasi pidada“ (ilmunud Tartus 1897. aastal), autoriks vene keemik Aleksandr Butlerov. See mesilaste pidamise käsiraamat ei ole leidnud peaaegu mingit tähelepanu Pätsi biograafide ja uurijate seas. /---/ Pätsi saatesõna lugejale on kantud tuntavalt südamlikust hoiakust: „.. suvine mesilaste sumisemine andis hoogu ning raamatukene astub eesti keeles armsa sugurahva ette, kelle kasu eest ta nüüd oma kohaselt töötada tahab“. /---/
Sealsamas memoriaalil on veel ka teine mesilaste motiiv, mis pärineb aastast 1964, kui Paul-Eerik Rummo kirjutas luuletuse „Me hoiame nõnda ühte“, mis algab ridadega „Me hoiame nõnda ühte / kui heitunud mesilaspere / me hoiame nõnda ühte / ja läheme läbi mere“. Enamgi veel, seesama luuletus oli meie ID-kaardi turvaelemendiks kuni 2019. aastani. Iga Eesti kodanik, kellel oli selle ajavahemiku ID-kaart, kandis ühtlasi neid mesilasi kaasas oma isikutunnistuse salatähisena. Eesti kodanikult ei eeldatud mitte ainult vaikivat truudust põhiseaduslikule korrale, vaid nende luuleridadega võttis iga kodanik enda kanda veel poeetilise ja moraalse kohustuse: hoida ühte ka siis, kui ollakse heidetud merre. Vana, piibelikku arusaama kohaselt tähistab meri tundmatut, kontrollimatut, kaoselist jõudu. Nii on ka Rummo luuletuses mesilased ühtehoidmise, järjekindluse ja andumise kehastus, kes tõotavad ettevõtmisele truuks jääda ka kõige keerulisemates oludes.
